Naeratus, mis vapustas Pariisi: see võis olla esimene kuulus "selfi"

Kaks aastat enne Prantsuse revolutsiooni korraldas kunstnik Élisabeth Vigée Le Brun Pariisi kunstimaailmas revolutsiooni, pannes näitusele portree, millel ta naeratas. Sellist asja polnud keegi varem teinud.

Paljudel kadedatel kunstnikel oli raske alla neelata Élisabethi edu ja lähedast suhet ebapopulaarse kuninganna Marie-Antoinettega, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Nad leidsid tröösti tagarääkimises. Levisid kuuldused, et Élisabethil oli olnud afäär riigi rahandusministri krahv Charles-­Alexandre de Calonne’iga, keda ta maalis 1784. aastal.

Le Brun ei lasknud end kuulujuttudest häirida. Ta leidis, et tema oskused räägivad enese eest. Tal avanes võimalus oma võimeid ja oskusi näidata ning võib-olla ka oma populaarsust suurendada, kui ta avas oma salongi.

Salongid olid Pariisi kultuurielu menukad kohtumispaigad, mille intiimsetele kontsertidele, amatöörteatrietendustele ja luuleõhtutele kogunes palju inimesi. Le Bruni salong oli ainulaadne juba selle poolest, et võõrustaja oli naiskunstnik. Aastail 1783–1789 tuldi tema salongi koguni Versailles’st.

Salongis ei käinud aga Pariisi valgustatud filosoofid ja kirjanikud, kes põlastasid aadlit ning monarhi puudulikku sidet tegelikkusega. Le Bruni salongiõhtutel ei arutletud poliitika üle – kuumad teemad olid hoopis kirjandus, teater ja värskeimad kuulujutud.

Le Brun ja Prantsuse aadel ei pannud tähele horisondile kogunenud revolutsioonilisi äikesepilvi, kuid salongielust ei puudunud siiski omad draamad.

Kaks aastat enne Suurt Prantsuse revolutsiooni tekitas ta ise revolutsiooni kunstimaailmas „Kunstnike ja hea maitsega inimeste maha tehtud labast eneseesitlemist on näha madam Vigée Le Bruni puhul, kes näitab oma hambaid,“ kirjutati ärritunult ühes ajalehes, kui Le Brun oli ühes peenes Salon de Paris’s välja pannud oma autoportree.

Pahameelt sai ta tunda igast kandist. Valgustatud ja tõsiseid mõtteid mõtelnud progressiivsed mehed kritiseerisid tema tühja ja sentimentaalset naeratamist. Traditsioonilised kunstikriitikud olid vihased, et ta oli murdnud kinnise suu dogma. Seni oli lahtise suuga kujutatud ainuüksi pööblit, vaimust vaevatuid ja enesekontrollita idioote.

Élisabeth kannatas kogu kriitika välja, ning kui torm vaibus, oli see temast teinud üle riigi tuntud maalikunstniku. Kliendid seisis taas järjekorras.

Laskmata end kriitikast häirida, maalis Le Brun nüüd naeratavate nägudega naiste portreesid. Tema eeskujul hakkasid naeratavate nägudega pilte tegema teisedki maalikunstnikud.

Loe Le Brunist lähemalt augustikuu Imelisest Ajaloost!