Praktiliselt kogu nõukogude aja linnaelamute elamistingimused halvenesid. Tsaari-aegsete šikkide üürimajadega, mis kerkisid suurte linnade keskustesse, ei kannata neid üldse võrrelda. Pärast Stalini surma vabastati paljud vangid laagritest ja tööliste töö eest hakati veidi enam maksma ning riigil

lõppes nii raha otsa suhteliselt kallite stalinlike elamute ehitamiseks. Lisaks võeti vastu Hruštšovi ajal direktiiv, et igal nõukogude perekonnal peaks olema eraldi korter, mida oli absoluutselt ebareaalne ellu viia, kuna raha selleks lihtsalt polnud.

Selle tulemusel otsustati kõike võimalikult lihtsustada ja kärpida - esmajoones lihtsustati oluliselt ehitustehnoloogiaid. Alguses prooviti siin-seal ehitada tellistest hruštšovkasid, oli ka tavapäraste korteripindadega eksperimentaalprojekte, kuid 1960ndate lõpu poole mindi üle ainult tüüpilistele paneel-hruštšovkadele, sest neid sai ehitada kiiresti ja maksid need vähem. Teiseks kärbiti kõvasti kõike, mida vähegi võimalik ära lõigata: korteritest said miniatuursed ruudud (Stalini ajal olid kahetoalised korterid olnud 60-ruudused, nende asemel hakati Hruštšovi ajal ehitama 40 ruutmeetriseid, Stalini-aegsete kolmetoaliste asemel, milles oli põrandapinda 75–90 ruutmeetrit asemel hakati ehitama Hruštšovi ajal 45-ruutmeetriseid kolmetoalisi kortereid), koridorid kadusid korteritest (alles jäi 1x1,5 meetri suurusega mikroskoopiline esik), tubade suurust kärbiti (elutuba oli Stalini-aegsetes projektides 18–25, Hruštšovi-aegsetes 12 ruutmeetrit ning magamistuba oli endise 15–18 asemel 9 ruutmeetrit), laed toodi Stalini-aegsete projektide pealt 2,9–3,5 meetri kõrguselt 2,3–2,5 meetri peale ja köögid hakkasid rohkem välja nägema nagu kapid või sahvrid.

Üldiselt on tulemus kõigile hästi teada, hruštšovkad osutusid väga viletsateks - nende majade korterid on kitsad, pimedad ja ebamugavad, halva heliisolatsiooniga. Tänapäeval on neid probleeme täiendanud nende hoonete puudulik energiatõhusus.