Aasta naiskodukaitsja 2021 Jane Koitlepp: ma ei mõista levinud kommet tegutseda rollis, mis endale ei meeldi!
(4)
Kahe lapse ema, abikaasa, sõber, koolitaja, ringkonna esinaine, staabiassistent, naiskodukaitsja – need on vaid mõned tema rollidest, kirjutab ajakiri Kaitse kodu!
Kõik, kes Janet tunnevad, teavad ilmselt, et tegemist tal jagub. Olles kahe väikse lapse ema, juhib ta muude kohustuste kõrvalt Sakala ringkonda, viib läbi jalgrattakoolitusi, on esmaabiinstruktor ja teeb veel paljut muudki.
Jane teekond Naiskodukaitses sai ametlikult alguse 2007. aasta jaanuaris, mil ta oma ema eeskujul organisatsiooni liikmeks astus. Kohe haaras ta kinni pakutud võimalustest ja täiendas end mitmel rindel: esmalt võttis ette sõdurioskuste kursuse, seejärel nii kohaliku, üleriigilise kui rahvusvahelise staabiassistendi õppe ning läbis ka nooremallohvitseri kursuse.
Ametikohaks valis ta algusest peale staabiassistendi ja täidab seda rolli tänaseni pühendumusega. Aastal 2014 sai Janest staabiassistendi ametikohal reservväelane, pärast NAKi jaoülem ja alates 2015. aastast tegutseb ta ka esmaabiinstruktorina. Enda sõnul on tal hea meel, et teab, kus on tema koht ja mida peab tegema, kui vastav olukord saabub.
Naiskodukaitse on südameasi
Jane peamiseks motivaatoriks Naiskodukaitse liikmeks astumisel oli südames valitsev patriotism, mis on säilinud tänaseni. Lisaks sellele sütitavad teda täna uued proovikivid.
Ta usub, et keegi ei saa olukorda kritiseerida, kui ei ole ise proovinud seda parandada, ning et uute lahenduste leidmine on alati põnev. Nii jõudis ta ka ringkonna esinaise rollini – nägi võimalust ringkonna ellu panustada ja võttis soovitud muutused enda kätesse.
Esinaisena on Jane südameasjaks Naiskodukaitse massidesse viimine – et neid teataks laiemalt ja ka liikmete arv oleks suurem. Siin tuleb aga märkida, et ei otsita mitte pikka nimekirja paberile, vaid liikmeid, kes siiralt tahavad organisatsioonis olla ja selle arengusse panustada.
Endast rääkides jääb Jane napisõnaliseks ja tagasihoidlikuks. Tema iseloomu alati kujundanud enesekriitilisus ja perfektsionism mõjutavad teda palju ka praegu. Enda sõnutsi meeldib talle teha asju, mis teistele ei meeldi.
Ka ringkonna esinaise amet on liikmetele läbi aegade olnud veidi tabu, sest sisaldab vastutust, mida paljud võtta ei taha. Jane usub, et igaühele leidub midagi – tuleb vaid otsida ja leida oma nišš ja roll.
Olemuselt on Jane optimist – tema maailmas ei ole ületamatuid probleeme, on vaid proovikivid. Lisaks aasta naiskodukaitsja tiitlile on teda tunnustatud ka aasta vabatahtliku aumärgiga, kuid neist rääkides mainib ta alati, et talle ei meeldi olla pjedestaalil.
„Tundub ebaõiglane öelda, et üks inimene on panustanud rohkem või paremini kui keegi teine – iga panus on oluline ja iga inimene loeb.“
Küsimusele, kas ta ka vahel ära väsib ja tunneb, et ei saa kõigega hakkama, vastab ta kiiresti eitavalt. Oma sõnutsi analüüsib ta enda tegemisi põhjalikult kõrvaltvaataja seisukohast ja suudab seetõttu enesekriitilistest mõtetest läbi näha.
„Eks negatiivseid mõtteid ikka tekib, aga need ei vii edasi.“ Seega proovib ta neid analüüsida teise pilgu alt: kas on tegu pelgalt emotsiooniga või reaalse olukorraga? Ta lisab, et tavaliselt pole probleem mitte inimeses, vaid olukorras, ning selle teadvustamine teeb olukorra lahendamise juba märksa kergemaks.
Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et kui üks inimene suudab nii paljude asjadega samaaegselt tegeleda, siis peab midagi jääma tagaplaanile. Olgu selleks pere, sotsiaalne elu, karjäär või muu – enamasti oleme harjunud tõdema, et hiilata on võimalik vaid elu teatud aspektides, kuid kindlasti mitte kõigis.
Jane sellega aga ei nõustu. Tema sõnutsi on kõik valikute küsimus – ta teeb seda, mis talle meeldib, ega jäta midagi tähelepanuta. Ta elu on tasakaalus – teeb täpselt nii palju ja ainult neid asju, mida ta tahab, midagi ei ole puudu ega üle.
Mõistmatuks jääb talle ka tänapäeval levinud komme tegutseda päevast päeva rollis, mis endale ei meeldi. „Kui ei meeldi, siis tuleb uus amet otsida,“ sõnab ta veendunult. Sama põhimõtet rakendab ta ka Naiskodukaitse vabatahtlikega – kui ei meeldi, siis ära tee. Vastumeelselt tegutsedes kannatab nii töö kvaliteet kui ka selle tegija.
Iga panus on oluline
Sakala ringkonna teevad esinaise sõnul eriliseks suurepärased inimesed ja ringkonna suurimaks tugevuseks peab ta erinevate inimeste, oskuste ja soovide väärtustamist. Et tagada oma liikmetele piisavalt eneseteostusvõimalusi, teeb ringkonna juhatus näiteks üleskutseid, leidmaks inimeste tugevusi ja varjatud andeid.
Jane sõnutsi ei piisa vaid ühekordsest ametikoha või rolli valimisest organisatsiooni astudes. Talendipanga infot tuleb jooksvalt uuendada, et olla kursis, kui kellelgi on ilmnenud uus soov või huvi. Naiskodukaitses on väga palju erinevaid võimalusi eneseteostuseks ja midagi leidub igale maitsele.
Eriti märkimisväärne on see, et oma uusi huve on koheselt võimalik rakendada ja kogemusi saada, kartmata läbikukkumist või ebaõnnestumist. Näiteks ta ise ei oleks kunagi arvanud, et sobib tegutsema esmaabi valdkonnas, sest pidas end nõrganärviliseks ega talunud hästi verd. Alates 2015. aastast on ta aga esmaabiinstruktor ja annab oma teadmisi ka teistele edasi.
Sakala ringkonna tugevusena toob ta välja ka liikmete tunnustamise korra. Ringkonna instruktor on sisse seadnud süsteemi, et tunnustusi jagades tuuakse konkreetselt välja, mille eest liiget tänatakse. Ei tunnustata ainult kohalolu, vaid märgatakse inimese tegelikku panust.
Pandeemia- ja isolatsiooniaastal kogesid paljud liikmed motivatsioonilangust ja raskusi oma tegemistes. Jane näeb aga kõigis muutustes peamiselt positiivset ja toob parimaks näiteks veebiõppe. „See, et baasväljaõpet on võimalik läbida ka neil, kes parasjagu välismaal viibivad või muul põhjusel ei saa füüsiliselt osaleda, on väga äge,“ kirjeldab ta.
Naiskodukaitsjate suured teod ja õnnestumised andsid kõigile motivatsioonisüsti. Küll aga tunnevad paljud liikmed, et kui vähemalt 48 osalustundi aasta jooksul kokku ei tule, siis peaks organisatsioonist välja astuma.
Jane arvab vastupidi, et kui Naiskodukaitse, Eesti riik ja patriotism on südames, siis on organisatsioonis jätkamiseks juba kõik eeldused täidetud. Ei tohi end teistega võrrelda ega ennast halvasti tunda, kui sel aastal 48 osalustunni piiri ei ületanud. „Oluline on see, et tahad siin olla ja tunned südames, et Naiskodukaitse on midagi ägedat,“ sõnab ta.
Ühe abistava meetmena rakendas ringkonna juhatus pandeemia ajal liikmete tugisüsteemi. Nimelt tehti liikmete hulgas küsitlus, millega keegi parasjagu kimpus on. Sellele vastasid vabatahtlikud, kes soovisid kaasliikmeid nende tegemistes aidata.
Näiteks kui kodukontori ja -kooli kõrvalt oli keeruline veel ka väikelaste eest hoolt kanda, siis pakuti lastehoiuabi. Jane sõnutsi teevad just sellised asjad Naiskodukaitsest millegi enama kui lihtsalt riigikaitseorganisatsiooni. Me toetame oma inimesi ka eraeluliste muredega ja kui meie liikmed on terved ja tugevad, on ka Eesti riik terve ja tugev.
