Seda saavutust poleks sündinud, kui üks visionäärist Saksa raketiinsener poleks Natsi-Saksamaa sõjarelvade arendusest saadud teadmiste toel seda vägevat kanderaketti välja töötanud, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Oli 16. juuli 1969. Mitusada miljonit inimest üle maailma istusid telerite ees nagu naelutatud. Kõigi pilgud olid pööratud USAs Floridas asuva Kenne­dy kosmosekeskuse stardiplatvormile.

Sellel seisis stardi ootel ajaloo suurim kanderakett, 111 meetri kõrgune Saturn V. Hiiglane pidi end Maa külgetõmbejõust vabaks rebima ja viima inimesed esimest korda teise taevakeha pinnale.

Kui viis vägevat mootorit aegamisi täisvõimsuse saavutasid, milleks pumbati neisse 20 tonni kütust sekundis, hoidsid insenerid NASA juhtimisruumis hinge kinni.

See juhtus kell 9.32. Stardiplatvorm vappus, kui Saturn V düüsidest valkjas­hõõguva gaasipilve välja paiskas ja selle keskel peaaegu loomuvastasena näivalt õhku tõusis. Järsult kiirendades kerkis rakett otse üles taevasse ning suundus orbiidile ümber Maa. Kõikjal rõkkasid rõõmuhõisked.

Mõni päev hiljem toimus inimajaloo üks tähtsündmusi: ameeriklane Neil Armstrong astus kuumoodulist Maa kaaslase pinnale.

Kanderaketist tööhobuse leiutamise taga oli Wernher von Braun. Kui polnuks teda ega Natsi-Saksamaa relvaprogrammi, ei oleks rakett võib-olla kunagi valminud ega kedagi Kuule viinud.

Sakslane von Braun oli kosmosehuviline juba lapseeas ja tegi rakettidega ka katseid, mis põhjustasid teinekord palju pahandust, näiteks siis, kui ta ühendas tänaval mänguvankri külge ilutulestiku raketi ja pistis selle põlema. Ta unistas sellest, kuidas ühel ilusal päeval vallutab inimkond kosmose ning jõuab Kuule, võib-olla koguni Marsile.

1942. aastal, keset Teise maailmasõja kaost sai noor raketiinsener aga hoopis teist­suguse ülesande: töötada välja uus murrangu­line rakett V2. See oli 14 meetri kõrgune õhurelv, mis pidi sõja kulgu lõplikult muutma ning viima Kolmanda riigi võidu­le.

Loe kanderakettide arendustöö kohta lähemalt augusti Imelisest Teadusest!