Iga paari aasta tagant avaldab ÜRO kliimateaduse amet ehk valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu IPCC suure aruande kliimakriisi hetkeolukorrast.
Värskeim aruanne annab mõista, et selleks, et meil oleks väikenegi võimalus piirata soojenemist 1,5° C-ni — 2015. aasta Pariisi kliimaleppe sihtmärgini —, peaks atmosfääriheitmete hulk tipnema umbes aastal 2025 ja hakkama pärast seda järsult nulli poole langema.
Aruanne visandab viis erilaadset stsenaariumit, mis võivad meid heitmetega seoses lähikümnenditel ees oodata; igaühega neist seonduvad konkreetsed „kliimatuleviku“ prognoosid.
Stsenaarium, mille kohaselt heitmete hulk kahaneb võimalikult kiiresti, annab meile veidi vähem kui 50% tõenäosuse piirata soojenemist 1,5° C-ni.
- Uue fossiilkütustel rajaneva taristu arendamise keelustamine. Keelatud oleks söeküttega elektrijaamade või nafta- ja gaasitööstusettevõtete loomine, ka lennujaamade laiendamine.
- Olemasolevate söeküttega elektrijaamade kiire asendamine taastuvenergiaallikate, näiteks tuuleparkidega.
- Hoonete energiatõhususe drastiline parendamine.
- Maagaasi kasutamise lõpetamine hoonetes ning asendamine elektripõhise kütmise ja toiduvalmistamise võimalustega.
- Maismaatranspordi vallas üleminek elektrisõidukitele (autod, veokid, bussid, rongid), samuti üleminek autode kasutamiselt jalgrataste kasutamisele, kõndimisele ja ühistranspordile.
Nende eesmärkide saavutamine kümne aastaga on tehniliselt võimalik, ent märkimisväärseteks takistusteks selle juures võivad kujuneda fundamentaalselt poliitilised tegurid.
Fossiilkütuse-ettevõtted jätkavad võitlust sammude vastu, mis nende kasumlikkust ohustavad, tehes riikide valitsustes kuluaaripoliitikat eesmärgiga nõrgestada seadusandlust ja säilitada neile määratud toetuseid.
Neil on toetus piisavalt paljudes riikides — Austraalias, Poolas, Venemaal, Saudi Araabias; samuti on mitmel riigil (Kanada, Holland, USA, Norra) mängus vastakad huvid.
Tähelepanuta ei saa jätta probleemi heitmehulkadega arengumaades, kus need kasvavad kiiresti, samas kui enamiku tööstusriikide heitmekogused püsivad samal tasemel või vähenevad veidi.
Heitmete hulga tipnemine eeldab heitmete hulga kasvu piiramist Hiinas ja mujal, kusjuures USA, Ühendkuningriigi ja Saksamaa heitmed peaksid kahanema märksa rutem globaalsest keskmisest.
Arvesse peab võtma küsimust, kuidas tuleks nii kiiret muutust rahastada. Tõenäoliselt ei piisa probleemi lahendamise kohustusekoorma panemisest vabaturumajanduse õlgadele. Fossiilkütused on seni valdavalt tulusamad kui taastuvenergiaallikad. Vajalik võib olla vähese CO2-heitega majandusharudesse investeerimiseks vajalike summade kogumine avaliku rahastuse kaudu.
Pandeemia ja hiljutisemad suured loodusõnnetused alustades ulatuslikest metsapõlengutest on vähendanud juhtivpoliitikutele kliimamuutuse sürdamiseks avaldatavat survet. Neis tingimustes on palju keerulisem korraldada protestiliikumisi, mis enne kogunemispiirangute kehtestamist suures osas maailmast tärkama hakkasid.
