„Varsti on meil Pärnu jagu uusmigrante!” - ekspertide hinnang kasvavale sisserändele

Kas eestlastel on veel elujõudu? Forte küsis seda rahvastikuteadlaselt Luule Sakkeuselt, kulturoloogilt Egge Kulbok-Lattikult ning ajaloolaselt ja poliitikult Jaak Valgelt.

Kulbok-Lattik ütleb, et enamuses riikides loodetakse sisserändajad põhirahva hulka sulandada, teisisõnu on riikide sisserändepoliitika eesmärgiks assimileerimine, kuid me teame nii nt Saksamaa pikaajalisest kogemustest türgi kogukonnaga, või ka Rootsi ja teiste riikide kogemusest, et reaalsuses on see põlvkonniti erinev ja pika-ajaline protsess ning sulandumine toimub pigem teise põlve sisserändajate puhul. „Ka Soomes läbiviidud uurimusest 2020. aastal ilmnes, et sisserändajatest eestlased ei indentifitseeri ennast soomlastena, vaid tahavad olla eestlased. Samamoodi ei ole meil õnnestunud lõimida venelasi ja kas me peamegi tahtma muuta inimesi kellekski, kes nad ei ole. Euroopa on rikas siis kui ta säilitab oma mitmekesisuse, aga me elame globaliseeruvas maailmas, kus mitmekesisus, väikerahvad ja-riigid on löögi all.”

Viimase kuue aastaga on sisseränne Eestisse Statistikaameti järgi oluliselt kasvanud ja Egge Kulbok-Lattiku sõnul peame olema lähitulevikus valmis uuteks väljakutseteks seoses kliima muutumisega ka rände vallas. „Kui inimesed tulevad oma kodust ära, siis on seal elamine muutunud võimatuks kas siis sõja tõttu või poliitilistel põhjustel. Selge, et inimesed hakkavad ka kliimamuutuste tõttu rohkem rändama ja ka Eesti peab läbi mõtlema olulised küsimused selles osas, näiteks keda ja kui palju vastu peaksime vastu võtma juhul kui taas mingil põhjusel rahvasteränne puhkeb.”

Kulbok-Lattik lisab, et kõige muu kõrval mängib tänastes protsessides rolli ka Euroopa koloniaalminevik. „Karm tõsiasi on, et Euroopa jõukad riigid on minevikus omastanud ja ekspluateerinud teiste maade ressursse. Kliimamuutuse ja ekspansiivse majanduse tõttu on globaalne ressurss vähenemas ning koondunud vähese hulga inimeste kätte. Ja kui inimesed jäävad sellest tulenevalt „rataste vahele”, siis lähevadki liikvele suured massid. Mida me selles olukorras teeme? Eesti põliselanikkond on olnud ise koloniseeritud, kuid me kuulume Euroopa Liitu, meil tuleb jagada vastutust ja olla mõistvad. Sest ka eestlased on olnud sunnitud rändama. Varasema väljarände, Teise maailmasõja pagulaste ja taasiseseisvumise järgses, uues väljarände-laines majanduspagulastena, on paljud näinud erinevates maades näguripäevi. Me ei saa rände ees silmi kinni pigistada, siia tulevatele inimestele selga pöörata ja öelda, et me ei taha neid siia. Meil tuleb see teema läbi mõelda.”