Pojale puidust kardi ehitamine viis elektrilise võistluskardini

Juba suve alguses vihjati mulle ühest toredast sõiduvahendist, mis sündinud aastatepikkuse arendamise-parendamise käigus. Veidi aega tagasi sain rajal proovida, kuidas liigub nüüdseks kuues versioon Eestis ehitatud elektrikardist, kirjutab Accelerista.com.

Ahto Nukki töötab igapäevatööna IT-valdkonnas ning tal on üks suur kiiks: talle meeldib ise nokitseda. Olgu selleks koodijupid, puu- ja metallitöö või elektriseadmed, peaasi, et ise teha saaks!

Ja kui Ahto pojal tekkis huvi kardisõidu vastu, hakkas lumepall hoogsalt veerema. Algselt hakkas ta ehitama puust karti, siis jättis selle katki ja ostis vana Vene raami… Kuna Ebays ringi vaadates jäi ette 1 kW 48V elektriajam ning töö juures vedeles UPS-i 38 Ah akusid, sündis mõte masin särtsuga liikuma panna.

Elektrikardi sünd

Kuigi kart sõitis kuni 40 km/h ja oli niisama lõbutsemiseks piisav küll, ammendas esimene versioon end siiski ruttu ning järgmiseks sai ostetud Tony Kart’i raam, millele sai sobitatud juba 10 kW elektriajam ning 16 LiFePo4 akuelementi. Nüüd oli tarvilik juba ka akude voolutarbe juhtimine, milleks sai ostetud ka vastav süsteem – battery management system ehk BMS, mis hoidis akuelementide täituvust tasakaalus.

Elektrikardi teise versiooniga oli juba paslik minna ka neljataktiliste võidusõidule, kus ilmnesid esimesed piirangud – elektriajami ja akude kontrolleri temperatuur tõusis ning jõudlus langes. Tekkis vajadus temperatuuride logimise ning jahutuse ehitamise järele.

Jägmiseks sai kontrollerile jahutus leiutatud ning pinge tõstmiseks 16 akuelemendile veel 4 juurde pandud. Pinge tõstmisega 48V pealt 60V peale andis elektriajam nüüd välja 16 kW ning kart vajas juba tagapidurile lisaks ka eesmisi ketaspidureid. Asi hakkas muutuma tõsiseks.

Kaks jõhkramat versiooni samal raamil

Tony raamile sai edasiste arenduste käigus pandud juba uus 100V akupakk ning ka uus BMS, siis juba 110V akupakk… Ülekuumenemisprobleemide vältimiseks sai akuelementide vahele laotud alumiiniumplaate ning kestvuse parandamiseks lisatud veel 2 elementi. Elektriajam andis välja juba 28 kW ning kogu asja mass oli 135 kg.

Kontroller jätkas üle kuumenemist ning sai vesijahutuse. Suurim muudatus tuli aga jõudluse osas – peale sai pandud USA elektrimootorrataste tootja Zero ajam, mille võimsuseks lausa 55 kW! Kiirelt ilmnes siiski puudujääk – nagu ikka, temperatuur. Õnneks oli võimalik soetada sama tootja sama võimas ajam, millest võimalik õhku otse läbi suunata. Sellesama mootoriga koos kasutamiseks ehitas Ahto aasta aega ka uusi LiPo akupakke.

Kogu tehnika jõudis lõpuks kuuendale versioonile, mis on ehitatud uuele, Energy KZ šassiile. Võimas ajam, aastaid täiustatud akupakid, uuendatud kontroller, jahutuselemendid, vesijahutus, Ahto kirjutatud programmijupikesed eri parameetrite logimiseks ja analüüsimiseks… See on kaua tehtud kaunikene, mille 133 kg massi liigutab tervelt 60 kW!

Lihtsast puukardist veerema läinud lumepall on nüüdseks võistlustules karastunud tõsine tööriist. Enamusel võistlustest sõidab see temperatuuri ja akude kestvuse nimel 60% võimsuse juures, kuid roolil on lüliti ka 100% jaoks. Teisel pool on kangike ajamile “vurtsu laskmiseks” ehk vesijahutuse pihustamiseks. Esimese intervjuu aegu oli Ahto parasjagu leiutamas ka CO² pihustavat jahutust.

Ajaloost rääkimine on üks asi, kuid selleks, et aru saada, kui kiire on Ahto elektrikart versioon kuus-koma-keegi-ei-mäleta-enam, tuleb ka testpäeval osaleda! Sain esialgu pisut kõrvalt vaadata ning siis ka ise kiivri pähe ja sõidukindad kätte tõmmata ja seda omal nahal kogeda.

Füüsiliselt väsitav, lihtsalt jõhker

Erinevate kogenud rajasõitjatega suheldes kuuleb ikka, kuidas pikalt rada nühkides keha väsib ja enam ei jaksa – käed lähevad rooli kinni hoidmisest krampi, tagumik istumisest kangeks, kael valusaks… Olen tavaliselt selle peale muhelenud ja vastanud midagi stiilis “vat kui hea, et ma veel vanaks pole jäänud.” No ei ole ükski rajakogemus kuidagi väsitav olnud, alati tahaks veel! Kuid Ahto kart õpetas mulle, et vanadus on ka mulle lajatanud…

Lähemalt näeb siin 360-kraadi videos, mis on lõikamata ja sisaldab ka pisut omavahelist jutuajamist. Hiirega saab vabalt ekraanil tirida ja vaadet muuta, kõik sõiduandmed on Ahto ekraanile kuvanud:

Väsitav ei ole mitte kiirendus, mis on hetke konfiguratsioonis väga austusväärne 3,2 sekundit sajani (teise ülekandega on rekord 2,6 sekundit!), vaid kurvikiirused. Sirgjooneline kiirendus kaotab väga kiirelt oma võlu, sõiduhuvilised elavad ikka kurvide nimel… ja kurve see masin armastab. Piloodi keha saab seejuures loomulikult täie raha eest vatti.

Esiteks saab väga hästi aru, kui ebatasane raja asfalt on. Autos pole seda tundagi, kuid kart raputab põhjalikult läbi ning vahepeal on nägemisväli nii hüplev, et sõidad vaid lihasmälu toel (ja häguseid musti ja rohelisi värvikogusid eristades). Kurvides surun keha jalgadega tooli ja otsin roolilt lisatuge, sest pidamine ning kurvikiirused tahaksid mu lihakeha raja kõrvale välja lennutada.

Loe täisteksti, võistluste kohta ja edasisi plaane tasuta portaalis Accelerista.com.