Lagle Parek endistest kommunistidest: ma ei vihka, aga see pole sama mis andestada

Taasiseseisvuspäeva meenutamine on Eestis koondunud kahe paiga, Toompea ja teletorni ümber. Taasiseisvuspäev ise sündiski Ülemnõukogu hääletusest 20. augustil 1991. Kuid mida arvavavad sellest päevast need vähesed, kes pühendasid kogu oma elu võitlusele Nõukogude režiimi vastu? Forte uuris seda vabadusvõitlejalt ja dissidendilt Lagle Parekilt.

Kohe vabaduse algusaegadel juurdus eesti keelde sõna „endised”, mis tähistab neid, kes kuulusid Nõukogude võimu ajal kohalikku nomenklatuuri ja hiljem Eesti Vabariigi eliiti. Kuidas teie sellisesse nähtusesse suhtute?

Esimeses valitsuses polnud mitte ühtegi sellist inimest...

Kuid esimeses riigikogus oli selliseid kaks kolmandikku.

Seda küll, kuid esimene Eesti Vabariigi valitsus oli puhas. Samas Marju Lauristin oli küll perest, kus mõlemad vanemad olid kommunistid, aga sellele vaatamata oli ta ise Eesti riigile ja iseseisvusele truu.

Aga kas teie enda jaoks oli inimesi, keda oli Vabariigi algusaegadel ebameeldiv näha erinevatel üritustel ja vastuvõttudel, sest te teadsite, et veel mitte ammu on nad rääkinud hoopis vastupidist juttu ja teinud teisi asju?

Seda, et inimesed räägivad kord üht ja siis teist ning käituvad nii nagu neile parajasti kasulik on näeme me iga päev ja iga riigikorra ajal. Jah, see aeg tõi selliseid kohtumisi. Näiteks, tükk aega peale iseseisvumist astus raamatupoes mu juurde üks mees ning teretas mind. Ma ütlesin viisakalt „tere” vastu. Ta jäi mulle otsa vaatama ning uurib, et kas ma mäletan teda. Mõtlen, et nägu on tuttav, aga nime ei mäleta. Siis ta tutvustas ennast ise ja selgus, et tema oli selle KGB uurimisgrupi juht, kes 1983. aastal pani minu ning Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni vangi. Vaatasin talle selle peale lihtsalt otsa.