Psühholoogid: Eesti vanglad inimeste ümberkasvamist ei soodusta - mehed istuvad lihtsalt jõude

Forte uuris endiste vanglapsühholoogide käest, millised on need mehed, kes elavad Eestis vanglamüüride vahel ja mille poolest nad keskmisest kodanikust erinevad on.

Luik ütleb, et selle aja jooksul kui ta Tartu vanglas töötas tema elu kordagi ohtu ei sattunud. „Mul pole kogemust, et keegi oleks mind nende 14. aasta jooksul rünnanud või midagi pahatahtlikku öelnud. Ühe korra olen ainult selle jooksul hirmu tundnud ja sedagi tagantjärele. Kinnipeetav pani salaja ukse seestpoolt lukku nii, et mina ei märganud seda. Kui me hakkasime välja minema, siis ta demonstratiivselt näitas mulle, et uks on seest lukku keeratud ja tegi selle sama demonstratiivselt jälle lahti. Kui midagi oleks juhtunud, siis väljast poleks saanud abi kiiresti tulla. Kuid õnneks kulges meie vestlus rahulikult ja midagi ei juhtunud.”

Kas vangide seas kohtas ka andekaid inimesi? Luik sõnab, et nii mõnigi oli oma ande lasknud raisku minna. „See selgub kohe kui nad hakkavad näha tooma oma kunstiteoseid ja kaarte. Varem oli see lubatud. Mõned neist olid ikka väga andekad.”

Muusikateraapiale spetsialiseerunud Malle Luik andis vangidele pillid kätte ning pani nad muusika saatel joonistama ja luuletama. Ta sõnab, et ka karmimate meeste kaasa töötama saamises pole midagi võimatut. „Paljud neist polnud elus pilli käes hoidnud ja neil oli väga huvitav. Kui suhe spetsialisti ja kinnipeetavate vahel on hea ja usalduslik, siis nad on valmis kõike kaasa tegema. Nende kogemus on, et teisi ei saa usaldada, sest enamik on neist kasvanud ilma isata või pärit düsfunktsionaalsetest peredest ning paljud on lastekodudest. Sellised ei teagi kuidas normaalne mees peaks elus käituma! Siis peabki psühholoog olema ka pooleldi õpetajaks.”