2005. aastal ülemaailmse algatuse World Summit Awardsi (WSA) Mehhiko digitaalse sisu eksperdiks ning 2010. aastal Mehhiko aasta ettevõtjaks valitud Rudy Laddaga on omandanud tehnilise hariduse analüütiku ja programmeerijana, lõpetanud ülikooli kiitusega kommunikatsiooniteadustes ning hiljem ka filmirežissööri erialal.

Laddaga sõnul toetab tema usku Gnius Clubi edusse talent, mida ta Mehhiko lastes näinud on. „Alguses ei saanud me isegi päris täpselt aru, milleks need digitaalsed pärismaalased võimelised on. Meie lubadus vanematele on väga lihtne – muudame teie lapse digitaalsest tarbijast digitaalseks innovaatoriks.”

Rudy Laddaga, palun tutvusta natuke ennast ja oma seotust Eestiga.

Olen pärit Mehhikost ning sündinud pealinnas Méxicos, kuid üles kasvanud Mehhiko lõunapiiri juures Chiapase osariigis. Seal elan ka praegu.

Mul on 8-aastane poeg, kelle ema on eestlane ja nad mõlemad elavad Eestis. Tavaliselt tulen Eestisse vähemalt kord aastas ning vähemalt üheks kuuks. Sõltuvalt mitmetest asjaoludest üritan siin käia nii palju kui võimalik, isegi kaks või kolm korda aastas. Kuna eelmisel aastal ei olnud mul võimalik tulla, tulin sel korral kaheks kuuks. Olen Mehhiko lastele suunatud tehnoloogiakooli Gnuis Club asutaja ja tegevjuht ning sel suvel töötan kaugtööna kaks kuud Eestist.

Kuidas Gnius Club alguse sai? Millised olid peamised motivaatorid selle loomiseks?

Kohtusin oma poja emaga 17 aastat tagasi, mil ta oli ÜRO infoühiskonna edendamise projekti World Summit on the Information Society (WSIS) Eesti esindaja, nii nagu mina olin Mehhiko esindaja. Olime mõlemad World Summit Awards’i (WSA) žürii liikmed. Kui ta muuhulgas tutvustas Eesti riiklikku projekti „Tiigrihüpe”, tekkis mul selle vastu sügavam huvi, sest pidasin seda millekski väga vingeks. Esimese inspiratsiooni Gnius Clubi loomiseks saingi sellest. WSA hariduskomisionis olles hakkasin lähemalt nägema, mis tehnoloogiamaailmas uuemate ja vanemate digilahenduste ning programmide kasutamise osas toimub. Hakkasin veelgi rohkem neid võimalusi uurima, sest see huvitas mind väga ja jõudsin arusaamisele, et me peaksime Mehhikos oma tehnoloogiahariduse uuele tasemele viima, sest tol ajal õpetati koolides lastele sisuliselt ainult Microsoft Office’i kasutamist.

Nii et Gnius Clubi eesmärk ei olnud tehnoloogiaalaseid teadmisi lihtsalt siit-sealt veidi täiustada, vaid viia see Mehhiko laste jaoks täiesti uuele tasemele?

Jah, kõik sellega seonduv. Mehhiko koolide ametlik tehnoloogiakursus hõlmas ja hõlmab paljude riigikoolide puhul endiselt vaid Microsoft Office’i ja arvutite kasutamist – põhimõtteliselt ainult lihtsat digitaalset kirjaoskust. See on minu meelest täiesti jabur, sest tänapäeva lapsed on ju digitaalne põlvkond, nad omandavad kõiki neid lihtsamaid asju nagunii omal käel. Neile pole vaja dokumentide avamist ja sellega seonduvaid asju õpetada.

Teine põhjus Gnuis Clubi loomiseks oli asjaolu, et Mehhiko õpilased saavad igal aastal PISA testides halvemaid tulemusi. Me langeme alati pingereas madalamale.

Huvitav on siinkohal välja tuua, et PISA koosneb kolmest testist: matemaatika-, loodusteaduste- ja lugemisülesannetest. Kuid lisaks uurib OECD ka laste sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, milles Mehhiko paikneb alati hoopis pingerea ülemises pooles. Selle üks hinnatav oskus on probleemide lahendamine, kus Mehhiko skoor on alati väga kõrge ning ma arvan, et selle põhjused peituvad laiemalt meie kultuuris ja mõtteviisis. Meil on oma riigis nii palju probleeme ja raskusi, kogu see kuritegevus ja muu selline. Meenub ühe oma sõbra ütlus, et kui Mehhiko oleks videomäng, peaks selle läbitegemiseks olema tõeline proff. Seal toimub palju asju ja sa pead olema väga vilgas ning sul peab olema mõtteviis, mis üritab probleemidest üle saada. Ja see panigi mind mõtlema sellele, mida saaksime oma laste heaks teha – õpetada neid õigesti kasutama nii tehnoloogiat kui ka probleemide lahendamise oskust. Nii OECD kui ka Maailma Majandusfoorumi aruannete järgi on kõige väärtuslikumad tulevikuoskused seotud analüütilise mõtlemise ja innovatsiooniga, mis omakorda seisnevad raskemate probleemide lahendamises.

Kas Mehhikot võib pidada digitaalselt arenenud riigiks?

Mis puudutab digitaalset infrastruktuuri, siis ma arvan, et see on meil korralik, kuid väga kallis. Meie internet on kiire, kuid samas maailma üks kõige kallimaid. Üheks probleemiks on ka lairibaühenduse ja kiire interneti madal levik. Paljudele tuleb internet läbi telefonioperaatori mobiiltelefoniga. Kokku on ligikaudu 70% Mehhiko elanikkonnast internetikasutajad.

Meil on oma Räniorg Guadalajaras, Jalisco osariigi pealinnas. Meil on Mehhikos väga head arendajad.

Mis aga puudutab e-riiki, siis olukord on Mehhikos erakordselt halb. Asi on selles, et me oleme föderatsioon ning iga osariik on iseseisev. Palju sõltub poliitilistest erakondadest ja osariigist. Mehhiko põhjaosas, Ameerika Ühendriikide piiri lähedal, on kõik rohkem arenenud nii tööstuslikult kui mitmes muus mõttes. Lõunaosa, kus mina elan, on aga igas mõttes palju madalamalt arenenud.

Eestit peetakse maailma kõige arenenumaks e-riigiks ning kui Eesti on 100%, siis Mehhiko föderaalvalitsus on selle kõrval 20%. Iga Mehhiko osariik on iseseisev, nad saavad ka reegleid muuta. Neil on oma põhiseadus ja oma parlament, kes saab ka põhiseadust muuta. Nad kasutavad seda sageli investeeringute tegemise strateegiana.

Nii et igas Mehhiko osariigis ei ole inimestel samu võimalusi. Kui igal pool oleksid kõik need digitaalse maailma võimalused olemas, siis nagu ma olen öelnud: digitaliseerimine suurendab demokraatiat. Kui inimestel on juurdepääs minimaalsele internetiühendusele ja võimalus lapsi digitaalsetel platvormidel õpetada, on neil ka samad võimalused.

Mehhiko haridussüsteemist – kuidas on see üles ehitatatud ning millised puudused sellel on?

Meil on 12-klassiline koolisüsteem – algkool 1.-6. klass, põhikool 7.-9. klass ja gümnaasium 10.-12. klass. Mehhikos on nii riigikoolid kui erakoolid. Koolide tegevust reguleerivad nii föderaalvalitsus kui ka osariigid, mis on omamoodi naljakas, sest föderaalvalitsus ütleb, et peate õpetama neid ja neid aineid ning 20% määral õppekavast on osariigil võimalus kaasa rääkida. Ka erakoolid peavad lähtuma nii föderaalvalitsuse kui osariigi nõuetest õppekavale ning ka nende arvamusele on jäetud mänguruumi. Haridus on Mehhikos tasuta, aga kui vanematel on natukegi rohkem raha, panevad nad oma lapsed pigem erakooli, sest erakool võrdub parema kvaliteediga. 12-klassilises süsteemis õpib Mehhikos hetkel umbes 18 miljonit õpilast – kolm miljonit erakoolides, ülejäänud riigikoolides. Teine suur probleem meie haridussüsteemiga on see, et haridustöötajate liit (hisp Sindicato Nacional de Trabajadores de la Educación) on selle mitmes mõttes kaaperdanud. Tegemist on suurima tööliste ühiguga Ladina-Ameerikas. Kui nad on teiega ühes paadis, on teil rohkem hääleõigust. Nad on nii võimsad, sest nad on kõikjal. Nad suhtlevad vanematega, nad tunnevad lapsi. Nad on suur poliitiline jõud ning on võimelised mõjutama ka valimiste tulemusi. See on väga veider ja samas korrumpeerunud süsteem. Kõik presidendid, kes on soovinud haridusreformi teha, pole õpetajate liidu tõttu seda suutnud, sest nad on kõige vastu.

PISA testid on aga üks asi, mida ei saa ära osta (naerab). Meie iga-aastased halvemad tulemused PISA testides on väga selge näitaja sellest, kas ja kuidas hariduses asi tegelikult edeneb.

Kuidas on lood ülikooliõppe ja tööturuga?

Umbes 50% gümnaasiumilõpetajatest lähevad edasi ülikooli. Probleem on aga selles, et igal aastal lõpetab ülikooli ja tehnikumi ligikaudu 1 200 000 inimest. Humanitaarteadused ehk „pehmed” erialad on populaarsemad valikud. Et mõista paremini töötuse probleemi – 1 200 000 õpilasest ei leia 80% pärast lõpetamist järgneva kahe aasta jooksul tööd. 17% leiavad töö esimesel aastal, kuid tavaliselt on tegu sellise tööga, mis ei nõua diplomit, nii et nad raiskavad neli aastat oma elust ebapiisava töö saamise nimel. Ja ainult kaks protsenti saavad tööd enda õpitud erialal. Seda seetõttu, et nad õpivad midagi, millel pole nii palju tulevikuväljavaateid.

Ka see on üks põhjus, miks ma Gnius Clubi edendan.

Meil ei jätku Mehhikos piisavalt programmeerijaid ja koodikirjutajaid. Mehhiko Räniorus Guadalajaras on programmeerijate rotatsioon aastas 60%. Põhimõtteliselt lüüakse nad raha eest ühelt ettevõttelt teisele üle.

Kui arenenud on teie koolide materjalid ja õppeplatvormid ning kui hästi olete pandeemia jooksul hakkama saanud?

Riigikoolides käib asi raamatute, paberi ja pliiatsiga. Erakoolides on asjad rohkem arenenud.

Me põhimõtteliselt kaotasime pandeemia ajal kooliaasta. Isegi erakoolid ei olnud piisavalt ette valmistunud, kõik õpetajad ei olnud valmis õpilasi distantsilt õpetama ja Zoomi kasutama. Riigikoolides oli asi veelgi hullem, sest kõikidel lastel pole internetiühendust. Õpetajad suhtlesid õpilastega ka läbi nende vanemate, saates neile WhatsAppi kaudu harjutusi.

Mehhiko haridus- ja pedagoogiline süsteem on üsna vananenud.

Tulles täpsemalt tagasi Gnius Clubi juurde – mida ja miks te seal lastele õpetate?

Gnius Club on mõeldud lastele alates 8-aastastest kuni 16-aastasteni. Peamine eesmärk lähtub sellest, mida haridusteadlane Sir Ken Robinson ühes oma läbi aegade vaadatuimas TED-kõnes väitis: koolid tapavad loovust. Kool peaks olema koht, kus laps saab oma andeid arendada, mitte ainult koht, kus teatud ainetes, näiteks matemaatikas või bioloogias häid tulemusi saama. Peaksime selle asemel täpsemalt uurima, milles iga õpilane hea on. Robinsonist inspireerituna töötasime laste jaoks välja programmi, et uurida lähemalt nende digitaalseid andeid ja oskusi.

Gnius Clubil on neli sammast:

1) Digitaalsed tehnoloogiad. Uurime tehnoloogiaid alates kodeerimisest kuni 3D-printimise, virtuaalse reaalsuse ja sellega seonduvani välja.

2) Innovatsioon. Võtame luubi alla nii suurtes kui väikestes ettevõtetes kasutatavad strateegiad ja meetmed, n-ö tõlgime need lastele arusaadavasse keelde ning õpetame neile erinevaid vahendeid innovatsiooni rakendamiseks.

3) Digitaalne kodakondsus. See seondub oma maine hoidmisega virtuaalmaailmas. Alates hetkest, kui sa lood oma esimese konto ja hakkad erinevaid rakendusi alla laadima, annad sa koguaeg enda kohta infot välja. Kui sa oled internetis väga avatud, hakkad ühel päeval vastu näppe saama, sest potentsiaalsed tööandjad võivad öelda, et nad ei taha sind sinu käitumise pärast tööle võtta. Väga sageli lükatakse tööle kandideerijad tagasi nende halva digitaalse jalajälje tõttu. Paljud ettevõtted küsivad kandideerija Facebooki või Instagrami kasutajakonto kohta, et näha, mida inimene avalikkusele postitab. Just lastel on see probleem, et nad ei suuda alati eristada privaatset ja avalikku. Kui laps postitab talle mittemeeldiva video juurde solvava kommentaari, on see avalik.

4) Pehmed oskused, loovus ja koostöö. Tegemist on oskustega, mida saab igal pool ja igas valdkonnas kasutada. Minu jaoks on koostöö oluline. Kui töötate meeskonnana, võidab või kaotab meeskond, mitte ainult teie ise. Kui soovime, et lapsed teeksid rohkem koostööd, peame looma sellise süsteemi, kus koostöö ja kogu meeskond on olulised, mitte ainult üksikisik. Seeläbi on võimalik koostöö mõtet ja vajadust tõeliselt rakendada ja mõista.

Esimesel aastal käsitleme programmeerimise põhimõtteid ja süsteemset mõtlemist. Kuidas õpetada lapsi süsteemidele mõtlema? Kõik siin elus on süsteem. See on esimese kolme kuu sisu. Järgmised kolm kuud õpetame elektroonika põhimõtteid. Kuidas elektroonika, vooluahelad ja telefonid töötavad ja kuidas vooluahelat juhtida. Teisel aastal õpetame tehnoloogiate, 3D-printimise ja tehisintellekti kohta. Kogu õppekava kestab kokku kolm aastat. See ongi nagu kool, aga klassikalise õppekava väline. See viiakse läbi pärastlõunasel ajal erakoolide ruumides ning see kestab ühe tunni kahel korral nädalas, millele lisanduvad kodutööd erinevate projektidega.

On oluline erinevus, kas inimene omab kinnistunud mõtteviisi (ingl fixed mindset - toim.) või arengule suunatud mõtteviisi (ingl growth mindset - toim.). Peame ülioluliseks, et meie õpetajatel oleks arengule suunatud mõtteviis. Teeme sõeluuringuid ja valmistame neid nende tööks piisavalt ette.

Millised olid suurimad avastused või üllatused, millega te Gnuis Clubis lapsi õpetama asudes kokku puutusite?

Minu meelest oli suurim avastus see, et me alahindasime Mehhiko lapsi. Selles mõttes ma ei arvagi, et me teeme midagi erilist. Aitame oma programmi kaudu lihtsalt tõsta pinnale midagi, mis on juba olemas.

Pean alahindamise all silmas seda, et kui me oma programmiga välja tulime, ei saanud me päris hästi aru, milleks need digitaalsed pärismaalased võimelised on. Mõtlesime lihtsalt, et õpetame neile ühte koma teist programmeerimise kohta ja pärast seda nägime, et nad olid sellest korralikult ees ja hakkasid end ise õpetama. Selles mõttes alahindasime tõesti seda, milleks need lapsed võimelised on.

Oleme näinud hämmastavaid asju. Üks Gnius Clubi teises astmes õppiv laps aitas välja töötada häiresüsteemi prototüübi juhuks, kui metsas peaks tulekahju tekkima. Meie programm pakub tööriistu prototüüpide loomiseks. Ta oli sel hetkel vaid kümneaastane ja ütles: "ma soovin lahendada metsatulekahjude probleemi".

Ma soovin, et lapsed saaksid ülevaate tehnoloogiast kogu selle ulatuses, et neil oleks võimalik seda aru saada ja leida endale midagi, millega suhestuda. See pole lihtsalt hobi ja huvikool, vaid nende tuleviku jaoks. Tegutseme juba ka Hispaanias, Guatemalas ja Dominikaani Vabariigis.

Kuidas te Gnius Clubi turustate ja milliste koolide või muude vaba aja tegevustega konkureerite?

Me ei konkureeri mitte ainult sarnaseid programme õpetavate tehnikakoolidega, vaid põhimõtteliselt kõikide trennide ja vaba aja tegevustega, mida lastel pärast tunde võimalik harrastada on – ujumine, jalgpall jne. Absoluutselt kõigega.

Meie seletus ja lubadus vanematele on väga lihtne: Hetkel on teie laps digitaalne tarbija. Ta sisustab palju aega mängimise ja muude sarnaste tegevustega. See ei mõjuta tema aju ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt ning ainult see ei too talle tulevikus iseenesest midagi head. Meie eesmärk on muuta laps digitaalsest tarbijast digitaalseks innovaatoriks, nii et tema tehnoloogia seltsis veedetud aeg keskendub produktiivsetele asjadele. See on tegevus millegi loomiseks, mitte üksnes aja veetmiseks.

Algul uskusime, et kõik vanemad ju tahavad seda, kuid mõistsime peagi, et mitte kõik ei saa täpselt aru, millest me räägime. Paljude vanemate suhtumine oli umbes selline: „Kuna mu laps juba sisutab oma aega tehnoloogiaga, tahan, et ta läheks ja teeks väljas trenni või mängiks jalgpalli. Siis saimegi aru, et konkureerime ka ujumise ja jalgpalliga.

Esmalt püüame laste tähelepanu, ehk üritame neid oma tegevusega võluda ning räägime seejärel nende vanematega. Otsustasime teha koostööd erakoolidega kus lapsed juba õpivad, et saaksime selle kaudu olla neile võimalikult nähtavad.

Mida võiks Mehhiko Eestilt õppida?

Olles Eestis juba 10 aastat käinud, arvan ma, et kogu see e-riik ... oleks imeline, kui sama oleks ka Mehhikos. Mäletan ka seda, kuidas mul õnnestus kord näha teie tuludekaratsiooni täitmist e-süsteemis. Nii kiire, nii geniaalne! Mehhikos peab seda tegema raamatupidaja abiga. Kuigi nüüd on tulnud juurde ka elektrooniline võimalus, on see Mehhikos siiski väga raske. Kogu kasutajakogemus ja -liides on lihtsalt kohutavad.

Jah, viimati oli mul tuludeklaratsiooni täitmine vaid sekundite küsimus.

(Naerab). Oleks tore, kui mehhiklased tutvuksid teie E-riigi Akadeemiaga. Meil oleks sellest palju õppida, mida te siin teete.

Mulle meeldib ka see, et Eestis on turvalisem. Sellepärast olen õnnelik, et mu poeg kasvab üles siin, mitte Mehhikos. Mehhiko puhul on kurb, et vägivald on mitmes mõttes normaliseerunud. Me oleme harjunud vägivallaga elama ja see on väga kurb. On nii tavapärane näha iga päev esiuudiseid tapmistest. Meil muudetakse isegi kõige traagilisematel hetkedel asjad kiiresti naljadeks, see tundub Mehhikos olevat ellujäämise vahend, normaliseerumisprotsess. Väga väike protsent mõrvajuhtumeid lahendatakse lõpuni ja mõistetakse inimesi süüdi, eriti kui tegu on kartellidega.

Kas kujutaksid ennast ette püsivalt Eestis elamas?

Jah, hetkel oleks väga hea Eestis elada, sest kuritegevuse tase on Mehhikos väga kõrge. Ma ei välista seda võimalust tulevikus. Ma küll tõesti armastan oma riiki, kuid vägivald on seal suur probleem.

Oled sa kunagi ise ohtu sattunud ja oma elu pärast kartnud?

Kaks aastat tagasi sattusin Guadalajara linnas jalgrattaga sõites nelja kurjategija poolt vägivaldse röövi ohvriks. Mind löödi pikali maha, hoiti relvadega sihikul, peksti jalgadega ja võeti kõik isiklikud asjad ära. Sattusin kergete vigastustega haiglasse. See muutis täielikult minu arusaama Mehhikos elamisest. Kurjategijate relvad on isegi paremad kui armeel. Pärast röövimist sain omal jalal püsti ning jooksin järgmisele suurele tänavale ja nägin politseiautot möödumas. Ütlesin, et mind on just röövitud ja andsin neile juhised, kus rajoonis. Nad ütlesid: „Oh, sinna me ei lähe, selleks vajame vähemalt nelja patrulli. Unusta ära.” Kõlab uskumatult. Kehtib ka uus seadus, et kui keegi röövib teid väärtuses vähem kui 2000 euro eest, siis ta vangi ei lähe.

Kas sa Mehhiko politseid usaldad?

Ei, sest nad on korrumpeerunud. Meil on föderaal-, osariigi- ja liikluspolitsei. Föderaalpolitseiga tunneksin end kindlamalt, kuid mitte riigi- ja liikluspolitseiga, eriti liikluspolitseiga. Pärast kiiruseületamisega vahelejäämist on võimalik ennast nende käest vabaks osta. See on kultuuriline asi ning pigem oleks ebaviisakas politseile mitte raha pakkuda, kui sind mõne reegli rikkumise eest kinni peetakse (naerab).

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid