Kullapalavik merepõhjas: rikkuse allikas, aga ka oht keskkonnale

Maailma ookeanide põhja külmas pimeduses peidab end metallide aardelaegas. Neid metalle saab kasutada igal pool alates tuulegeneraatoritest kuni elektriautodeni.

Pärast aasta­kümnetepikkust sisse­juhatust on tohutu suured roomikutel liikuvad imurid valmis sukelduma sügavustesse, et alustada tööd maailma esimestes mere­kaevandustes, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kalendrites oli ette keeratud 1872. aasta detsember, kui HMS Challenger Inglismaalt Portsmouthi sadamast teele asus. Laev võttis kiilu alla tuhande päeva pikkuse ekspeditsiooni mitmel maailma merel.

See oli puhtalt teadusele pühendatud reis, mille tarbeks olid laevale ehitatud laborid, eemaldatud suurem osa kahureid ja tehtud igasuguseid muid töid. Laeval olnud teadlased kogusid reisi ajal andmeid õhu ja vee temperatuuri, hoovus­te ja merevee keemilise koostise variatsioonide kohta.

Samuti võeti proove mitme kilomeetri sügavuselt merepõhjast. Mõnest proovist leiti väikesed kõvad kämbud või mugulad, millest avastati hiljem igasuguseid metalle, näiteks mangaani, niklit ja vaske.

Nüüd, mil sellest reisist on peaaegu 150 aastat möödas, kogub „kullapalavik“ – kirg merepõhjaaluste varanduste järele – taas hoogu. Ihaldatakse neidsamu mugulaid, mida Challengeri teadlased mere­põhjast õngitsesid.

Nii Hiina ja Jaapani riiklikud ettevõtted kui ka Euroopa erafirmad valmistu­vad võidujooksuks merepõhja. Huvile viskab hagu alla tõsiasi, et ülemaailmne rohepööre tähendab plahvatuslikult kasvavat nõudlust metallide järele.

Aina rohkem on vaja vaske kaablite ja juhtmete jaoks, et elektrifitseerida keemiatööstust ja transpordisektorit ning loobuda fossiilsetest kütustest energiatootmises. Samuti kasvab nõudlus haruldaste muldmetallide järele, mida kasutatakse tuulegeneraatorite magnetites ja vesinikkütuselementides. Koobalt on jälle asendamatu liitiumioonakudes.

Maismaakaevandustest ei piisa üha suurenevate vajaduste rahuldamiseks. Need kujutavad lisaks ka ohtu keskkonnale, muutes maastikku ja paisates keskkonda iga­suguseid mürke. Õnneks on tehnoloogia, mis võimaldab merepõhja alt maavarasid (või peaksid need olema hoopis merevarad?) kaevandada, arenenud aina kõrgemale tasemele.

Välja on töötatud hiiglaslik tolmu­imejaga sarnasel moel töötav kaevandus­robot, mis sõidab mööda merepõhja ja korjab maaki sisaldavad kämbud kokku. Teised masinad purustavad ookeanilist maakoort ja koguvad vulkaanilistest lõõridest pärinevat vett, millest saab samuti hinnalisi metalle.

Peamine küsimus on selles, kas merekaevandused suudavad täita neile seatud suuri ootusi ilma keskkonda hävitamata. Kui see õnnestub, võib merepõhjast saada rohepöörde Klondike.

Rohepöörde huvides tuleb transportida tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide toodetud energia kiiresti sinna, kus seda tarvis on. Lihtsustatult tähendab see rohkem ning pikemaid ja jämedamaid kaableid, mis viivad risti-põiki läbi ookeanide ja üle mandrite.

Kaablid vajavad vaske, mida kaevandatakse maismaal, sealjuures 40 protsenti maailma vasest pärineb Tšiili Andide mäestiku kaevandustest. Kuna vase sisaldus maagis jääb poole ja ühe protsendi vahele, tuleb puhta vase eraldamiseks kasutada mürgiseid kemikaale.

Tekkivad jäätmed põhjustavad tõsiseid keskkonnaprobleeme, ükskõik, kas neid säilitatakse maismaal, kus mürk võib imbuda põhjavette, või heidetakse need ookeanisse.

Loe merepõhja aaretest lähemalt juuli Imelisest Teadusest!