Ammu enne seda, kui poliitilised leerid kliimamuutuse teemadel raksu läksid, dokumenteeris Ameerika teadlane Eunice Foote praeguse kliimamuutuskriisi aluspõhjuseid.
Foote’i 1856. aastal ilmunud lühike teadusartikkel oli esimene, mis kirjeldas CO2-gaasi erakordset soojusneelamise-suutlikkust. Just süsinikdioksiidi soojusneelduvus on see tegur, mis globaalset soojenemist ajendab.
Süsinikdioksiid on lõhnatu, värvitu, läbipaistev gaas, mis tekib kütuste, sh söe, nafta, bensiini ja puidu põletamisel.
Atmosfäär püsib ootuspärasest kuumem peamiselt planeedilt lahkuvat soojust neelavate nn kasvuhoonegaaside nagu CO2, metaan ja veeaur tõttu.
Neid nimetatakse kasvuhoonegaasideks sellepärast, et sarnaselt triiphoone klaaside või kilega kapseldavad need soojust Maa atmosfääri ja kiirgavad tagasi planeedi pinnale. See, et atmosfäär soojust neelab, oli toona juba teada, küll aga ei teatud selle nähtuse täpseid põhjuseid.
Foote’i avastus, et süsinikdioksiid neelab ülihästi soojust, viis ta järeldusele, et kui õhku seguneb praegusest suuremal määral süsinikdioksiidi, on tulemus temperatuuritõus.
19. sajandiks oli inimtegevus fossiilkütuste — söe ning hiljem nafta ja gaasi — üha ohtrama põletamise tõttu juba drastiliselt suurendanud CO2 määra atmosfääris.
Esimest korda hindas CO2 tekitatud kliimamuutust kvantitatiivselt Rootsi teadlane ja Nobeli preemia laureaat Svante Arrhenius. 1896. aastal arvutas ta, et kui süsinikdioksiidi määr atmosfääris kerkib toonase tasemega võrreldes 2,5–3 korda, kerkib temperatuur Põhjapoolust ümbritsevatel aladel 8–9 kraadi.
Tema hinnang oli tõenäoliselt konservatiivne: sellest ajast, kui süsinikdioksiidi määr atmosfääris on inimtegevuse tagajärjel kerkinud 300 osakeselt miljoni kohta umbes 417 osakesele miljoni kohta, on põhjapolaarpiirkond soojenenud u 3,8 °C.
Alul oletasid teadlased, et Maa temperatuuri väike tõus võiks olla kasulik, kuid nad ei osanud ette näha fossiilkütuste tarbimise eelseisvat meeletut kasvu.
1965. aastal hoiatasid teadlased USA toonast presidenti Lyndon Johnsonit kliimaga seonduvate riskide kasvamise eest. Nad edastasid selgeid hoiatusi selle kohta, et temperatuurid tõusevad, jääkate sulab, merevee tase kerkib ja ookeanide vesi muutub happelisemaks.
Järgnenud teaduslikud uuringud on lisanud üha rohkem kaalu järeldusele, et fossiilkütuste põletamisest johtuvad inimtekkelised atmosfääriheitmed põhjustavad kliima ohtlikku soojenemist ja tervet hulka muid kahjulikke mõjusid.
Praegu kihutab tegelikkus teaduslikest mudelitest juba kiiresti ette. Megapõud, kuumalained, põlengud, ägedad paduvihmad ja üha võimsamaks muutuvad orkaanid on kõik märgid kliima üha suurenevast häiritusest.
