USA-s tegutseva Yale’i ülikooli teadlaste värske uurimus annab mõista, et imetajad näevad juba enne sündimist und maailmast, mida nad peagi kogema hakkavad.
Teadusajakirjas Science ilmunud artiklis kirjeldab William Ziegler III nimelise neuroteaduste õppetooli ning oftalmoloogia ja nägemisteaduse professori Michael Crairi juhitud töörühm aktiivsuslaineid, mis lähtuvad vastsündinud hiirte võrkkestast juba enne seda, kui nende silmad avanevad.
Taoline aktiivsus kaob varsti pärast sündimist, asendudes ajusse täiendavaks kodeerimiseks ja talletamiseks suunduvate visuaalsete stiimulite neuroülekannete küpsema võrgustikuga.
„Silmade avamise hetkel on imetajad võimelised juba üsna keerukaks käitumiseks. Kuidas aga kujunevad neuroniahelad, mis võimaldavad meil tajuda liikumist ja maailmas hakkama saada? Tuleb välja, et paljud neist käitumisoskustest on — vähemalt rudimetaarsel kujul — meile kaasa sündinud,“ selgitas Crair.
Teadlaste töörühm keskendus nende aktiivsuslainete algupära väljaselgitamisele. Nad skannisid hiirte ajusid varsti pärast sündimist, aga enne silmade avanemist, ja leidsid, et mainitud võrkkesta-lained levivad mustris, mis matkib samasugust aktiivsust, mis leiab aset siis, kui loom liigub edasi läbi keskkonna.
„Taoline varajane unenägemise-laadne aktiivsus on evolutsioonilises plaanis loogiline, kuna lubab hiirel ette aimata, mida ta silmi avanuna kogema hakkab, ja olla valmis otsekohe keskkonnaohtudele reageerima,“ märkis Crair.
Täiendavalt uurisid teadlased vastsündinud hiirtel edasiliikumist matkivate võrkkesta-lainete edasikandmise eest vastutavaid rakke ja neuroniahelaid.
Nad avastasid, et võrkkestas paiknevate, virgatsaineid nõristavate haruliste amakriinrakkude (ingl starburst amacrine cells) blokeerimine takistab lainete levimist suunas, mis matkib edasiliikumist. See omakorda pärsib hiirel pärast sündimist visuaalsele liikumisele reageerimise suutlikkust.
Huvitaval kombel etendavad samad rakud täiskasvanud hiire võrkkestas kriitilise tähtsusega rolli märksa keerulisemas liikumistuvastus-neuroniahelas, mis võimaldab neil reageerida keskkonnast lähtuvatele visuaalsetele signaalidele.
Ka inim-imikud suudavad kohe pärast sündimist tuvastada objekte ja liikumist, nt jälgida pilguga nägemisväljas liikuvat sõrme, mis annab mõista, et ka nende nägemissüsteemi on enne sündimist ette valmistatud.
„Need ajusisesed neuroniahelad on iseorganiseeruvad ning osa varajasest õppetööst on sündimise ajaks juba tehtud,“ rääkis Crair. „See on umbes nagu unes selle nägemine, mida hakkad nägema, kui oled silmad avanud.“
