Teadlased leidsid ülalkirjeldatud looma lõualuu Argentinas Miramar'i väikelinna lähedalt koopast ja hindasid selle vanuseks vähemalt sada tuhat aastat.

Ladinakeelse nimega Desmodus draculae tuntud nahkhiir on teadlastele tuttav juba 1980. aastate lõpust, aga selle liigi esindajate jäänuseid on leitud vähe. Nii vanu, nagu see lõualuu, üldse mitte.

Loodetavasti aitab uus leid D. draculae kohta rohkem teada saada – aga ka tollase kliima kohta ja selle kohta, miks just praegu allesolevad nahkhiireliigid on püsima jäänud.

Nahkhiired asustavad Maad juba umbes 50 miljonit aastat, moodustades viiendiku kõikidest teadaolevatest imetajalikidest. Nende väljasurnud liikide teame aga vähe.

Nahkhiired on üldiselt rahumeelsed olendid – usutavasti oli nii ka kauges minevikus. Nad ei tekita verd imedes loomadele (vahel ka inimestele) erilisi ebamugavusi. Põhiprobleem on see, et nad võivad sel moel nakkushaigusi edasi kanda, näiteks marutõbe.

Tänapäeval on teada umbes 1400 nahkhiireliiki, millest üldse ainult kolm toituvad peamiselt verest. Kõik kolm elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas – suur-vereimeja (ld Desmodus rotundus), karvasjalg- vampiirnahkhiir (Diphylla ecaudata), valgetiib-vampiirnahkhiir (Diaemus youngi).

Kuna kõik kolm on lähisugulased, võib eeldada, et verest toitumise komme tekkis nahkhiirte evolutsiooni käigus vaid korra ja üldse kõigil nahkhiirtel on ühine eellane.

D. draculae on suurim vampiirnahkhiir, mida teame. Sellise looma tiivaulatus võis olla 50 cm ja kaal 60 grammi. Ta võis toituda näriliste või hirvede, aga võib-olla ka hoopis suurte loomade verest.

Liigi väljasuremisel umbes 1820. aastate paiku oli ilmselt enam kui üks põhjust – muutunud kliima, saakloomade kadumine jm.

D. draculae oli viimane hiid-lendimetaja. Selle esindajate fossiile on leitud Argentinast, Mehhikost, Ecuadorist, Brasiiliast, Venezuelast, Belizest ja Boliiviast.

Avastuse kohta ilmus artikkel teadusajakirjas Ameghiniana.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid