Selle jaoks loodi 2020. aastal operatsiooni Barkhane juurde sihtüksus Takuba, mille abil korraldatakse väljaõpet, nõustamist, abistamist ja Mali relvajõudude toetamist operatsioonide täideviimisel, kirjutab ajakirjas Sõdur vanemveebel Jaanus Lensment, ESTCON-i teavitusallohvitser Malis 2020–2021 .

Eesti oli esimene, kes Prantsusmaa kutsele vastas ja alates 2020. aasta juunist on erioperatsioonide väejuhatuse operaatorid osa sihtüksusest Takuba.

Praegu teenib Gao sõjaväebaasis teine rotatsioon erioperaatoreid, kelle ülesanne on juhendada ja koolitada Mali armee (Forces armées maliennes; FAMa) kerge kaugluure kompaniid ULRI (unités légères de reconnaissance et d'intervention), et nad oleksid lahingvõimelised ja suudaksid ise operatsioone korraldada.

Selleks, et kõike seda edukalt teha, on vaja Mali sõdurite soovi ja tahet. Õnneks on eestlastel väga hea liitlane – 33-aastane Hamza, Mali relvajõudude ohvitser, kes on Eesti eriväelastega koostööd teinud alates 2020. aasta augustist.

Selle ajaga on ta välja teeninud eestlaste lugupidamise, mida ühest suust kinnitavad Olev, Sulev ja Kalev (nimed muudetud – toim.) – Eesti eriväelased, kes iga päev ULRI kompanii sõdureid õpetavad ja nendega koos operatsioonidel käivad.

Relvavennad

Sihtüksuse Takuba Eesti eriväelaste juht on Olev, kelle sõnul FAMa sõdureid peetakse oma relvavendadeks, kohtumisel lüüakse kokku nukke ja omavahel suheldakse kui võrdne võrdsega. Sellise suhtumisega saavutab 5-6 nädalat kestva väljaõppetsükliga tunduvalt rohkem.

„Me oleme olukorras, kus peame enda väljaõpetatud FAMa sõduriga koos lahingusse minema, instruktoritena õpetame endale võitluskaaslasi. Sellest võib elu sõltuda, kunagi ei tea millal FAMa sõdur peab sinu eest välja astuma,“ ütles Olev.

ULRI kompanii sõdurite õpetamine on Kalevi sõnul privileeg ja võimalus – nad koolitavad neid selliseks, nagu nad neid enda kõrval näha soovivad. „Kui meile öeldakse, et näed, siin on sõdurid, aga lähete nendega ainult operatsioonidele ja väljaõpet neile ei tee, siis oleks meil pinge peal, sest me ei tea, kes nad on.

Praeguse üksusega on tekkinud vastastikune sümpaatia, koos operatsioonidel käies on tavaline, kui nad kutsuvad meid teed jooma. Nende enda potist nende kommete kohaselt on sööki väga tihti söödud,“ lisas Kalev.

Hamza jaoks on selline suhtumine tema sõduritesse ühest küljest kompliment, teisest küljest võimalus. „Me lõikame väljaõppest kasu, meid saadavad operatsioonidel kogenud instruktorid ja me õpime iga päev,“ ütles Hamza ja rõhutas, et ka neil on midagi eestlastele pakkuda, kuna nad tunnevad maastikku ja kohalikke kombeid – asjaolud, mis operatsiooni edukuse seisukohast on väga tähtsad.

Väljaõpe – operatsioonid – enesekindlus

FAMa sõdurid ULRI kompaniis on väga erinevat päritolu ja veelgi erinevama teenistuskogemusega. Mõnelgi korral on uudisekünnise ületanud lood, kuidas Mali relvajõudude sõdurid on lahingust jooksu pannud.

Paratamatult tekib küsimus Mali sõduri enesekindluse kohta. Hamza jaoks on oma sõdurites enesekindluse kasvatmine väga tähtsal kohal. Praegu hindab ta oma alluvate enesekindlust väga heaks.

„Kui ülemad on head, siis on ka sõdurid head,“ ütles Hamza. Ta näeb palju vaeva, et sõdurid mõistaksid oma olulisust tema üksuses. „Nad on enesekindlad ja see on tõusnud, teenides ULRI kompaniis.“

Eriväelased rakendavad ULRI üksuse väljaõppes 3A-põhimõtet: assist, advise, accompany (ee toeta, nõusta, saada). ULRI kompanii iga rühma kohta on 2–6 instruktorit. Väljaõppe kuldreegel on shoot, move & communicate.

Kõigepealt shoot ehk relvadrillid – oskus ennast kaitsta ohutult enda ja teiste jaoks. Seejärel move ehk taktikalised drillid: liikumised, formatsioonid, üksivõitleja tase, jagu ja rühm. Viimaseks communicate – käsuandmised, sidepidamised, märguanded ja lahinguväljal paiknemine.

„Arvestades sellega, mis vahendid FAMa sõduril käes on ja olukorra keerulisust nende riigis – kõige selle keskel leida motivatsiooni ja võidelda nii hästi kui nad tegelikult võitlevad – see on omaette saavutus,“ ütles Olev.

FAMa sõjaväebaas Gaos asub kohe Barkhane’i baasi kõrval. Erinevus kahe sõjaväebaasi vahel on suur: – kindlasti ei näe FAMa väeosa Gaos välja selline, millega Eestis harjunud ollakse – ringi jooksevad kitsed, õppeklassid on tagasihoidlikud ja tehnikaparki kui sellist ei ole.

Pigem on kogu baas üks suur mahajäetud lahingutehnika romula. Kui õpetada kohalikule sõdurile automaadi lahtivõtmist, siis relvaosad pannakse maha asetatud auto uksele. Need kõik on visuaalsed erinevused.

Olevi sõnul on täiesti teistsugune kogu õppimiskultuur: „Meie õpetame oma inimesi ise mõtlema, samas FAMa sõdurit on enne koolitatud pigem käsu meetodil: öeldakse, mida on vaja teha ja ise väga palju mõelda ei ole vaja. Meie aga tahame, et nad ise mõtleksid.“

Olev lisab, et Mali sõdurid on väga õpihimulised. Võib-olla ei oska kõik kirjutada või lugeda, aga nad õpivad kiiresti ja tahavad õppida.

Ühest küljest võib olla probleem, kui üksus koosneb inimestest, kes on pärit erinevatest etnilistest gruppidest: ühe õppetunni ajal on vaja tõlkida eesti keelest prantsuse keelde ja sealt omakorda edasi kohalikesse fulani, tamacheki või bambara keelde.

Eriväelastel on sellele väga lihtne lahendus: seleta vähem, tee rohkem praktilisi harjutusi. „Vaadates omandavad nad palju rohkem kui seletades. Tunde andes seletan aina vähem,“ ütles Sulev. „Õppetund tuleb teha võimalikult lihtsaks. Pikast seletamisest tüdinetakse ruttu, aga lastes neil praktilisi harjutusi teha, omandatakse teemasid väga kiiresti,“ lisab Kalev omalt poolt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid