Haruldane juhus: teadlastel õnnestus uurida purunenud komeeti

Ebatavaline võimalus vaadelda lagunenud komeeti kosmosesondiga annab väärtuslikke uusi teadmisi.

Teadlastel õnnestus heita ainulaadne pilk hävinenud komeedile, mis lagunes mullu aprillis, kuid mille tükid pakuvad jätkuvalt võimalust omandada uusi teadmisi.

Komeedi tähistusega C/2019 Y4 ATLAS killustumine 2020. aasta aprillis hämmeldas paljusid, kes olid lootnud, et see taevakeha kujuneb kõige eredamaks komeediks pärast 1997. a Hale’i-Boppi komeedi vaatluseid.

Tunamullu detsembris esmakordselt vaadeldud ATLAS püsis mõnda aega kosmoseagentuuride huviorbiidis ja oleks pidanud 2020. a mais palja silmaga nähtav olema, kuid muutus aprillis kiiresti eredamaks ja lagunes tükkideks.

Lagunemise jäädvustas Hubble’i kosmoseteleskoop, mis täheldas tuhmi järelkiirgust tükkidelt, mis paiknevad ikka veel u 145 miljoni km kaugusel Maast. Iga tükk on keskeltläbi majasuurune.

Komeedi saba on aga püsima jäänud, mistõttu suunati USA kosmoseagentuuri NASA ja Euroopa kosmoseagentuuri ESA päikesesond Solar Orbiter asja lähemalt uurima. Taoline asjadekorraldus oli mugav, kuna sond läbis niikuinii sama piirkonda.

Komeetide kõige silmatorkavam tunnus on tolmusaba, mis tuumast eemale paiskub. Kuid komeetidel on lisaks ioonsabad, mis on reeglina tuhmimad ning tekivad sellest, kui komeedi gaas ja päikesetuul teineteisele vastastikku toimet avaldavad.

Vaatluste juures oli kriitilise tähtsusega roll kosmosesondi Solar Orbiter lokaalseid magnetvälju mõõdistaval magnetomeetril. See võimaldas näha, kuidas komeedi saba magnetväli suhestub magnetväljaga, mida läbi Päikesesüsteemi kannab nn päikesetuul.

Kõigi nende andmete põhjal välja töötatud mudel andis mõista, et planeetidevaheline magnetväli kaardub ümber komeedi, kusjuures komeedi keskse saba magnetväli on nõrgem seda ümbritsevast magnetväljast. Komeeti võib ette kujutada tuulise ilmaga kihutava mootorratturina — päikesetuul kaardub ümber komeedi.

„See on üsna ainulaadne juhtum ja meie jaoks põnev võimalus uurida enneolematult üksikasjaliselt komeedisabade ehitust ja struktuuri,” kommenteeris Imperial College Londoni päikesefüüsik ja äsjase uurimuse juhtiv autor Lorenzo Matteini. „Loodetavasti nüüd, kus päikesesondid Parker Solar Probe ja Solar Orbiter tiirlevad Päikesele lähemal kui kunagi varem, muutuvad sellised sündmused tulevikus märksa sagedasemateks.”