Nüüdseks teame aga, et isegi Maal leiduv elu suudab hakkama saada kõige karmimates keskkondades — äärmuslikus külmas ja kuivas ning suure rõhu all ookeanisügavikes —, vajamata energiaallikaks päikesevalgust.

Aimeajakiri MIT Technology Review reastas kümme tõenäolisemat kohta päikesesüsteemis, kus võime elu leida; toome teieni esikolmiku.

Üheksast fotost koosnev mosaiik Titanist, pildistatuna kosmoseaparaadi Cassini pardalt 2004. a (foto: NASA, JPL, Space Science Institute / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons)

3. Titan

Saturni suurimal kaaslasel, mille nimeks Titan, on kivise maailma kohta üks eluks sobivamaid atmosfääre Päikesesüsteemis (pärast Maad ja Veenust).

Ka leidub seal hulgaliselt vedelikukogusid: järvi, jõgesid ja meresid. Need ei koosne aga veest, vaid hoopis metaanist ja muudest süsivesinikest.

Titanil leidub suisa külluses kõikvõimalikke orgaanilisi materjale, mis tähendab, et see on elu tekkeks vajalike toorainetega hästi varustatud. Võimalik, et Titani pinna all leidub ka veeookeane, kuid seda hüpoteesi pole seni veel veenvalt kinnitatud.

NASA läkitab missiooni Dragonfly raames droon-helikopteri Titani atmosfääri vahetult uurima ja senisest palju põhjalikumalt välja selgitama, kui arenenud on sealne prebiootiline keemia.

Kava kohaselt peaks missioon algama 2027. aastal; kosmoseaparaat peaks Titanile jõudma 2034. aastal.

Mosaiik Europast 1990ndate lõpus, koosneb kosmoseaparaadi Galileo pardalt tehtud fotodest (foto: NASA, JPL-Caltech, SETI instituut / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons)

2. Europa

Jupiteri kuud kattev 16–25 km paksune jääkoorik varjab enda all määratusuurt pinna-alust ookeani, mida soojendavad loodejõud. Taoline soojendamine võib aidata luua ringlussüsteemi, mis hoiab vee liikumas ja täiendab regulaarselt jäist pinnakatet.

See tähendab, et ookeani põhi ja pind avaldavad teineteisele vastastikku mõju, mis omakorda tähendab, et kui soovime teada, kas Europa ookeanis leidub elu, pole meil tingimata vaja tungida päris põhja välja.

Europalt on leitud orgaaniliste ainetega seonduvate savilaadsete mineraalide lademeid. Asjatundjad oletavad, et pealmist jääpinda tabav kiirgus võib tekitada hapnikku, mis võib jõuda pinna-alustesse ookeanidesse ja mida võivad enda tarbeks ära kasutada esilekerkivad eluvormid. Kõik elu tekkeks vajalikud osised on Europal potentsiaalselt olemas.

Euroopa kosmoseagentuur ESA lennutab 2022. aastal laotusse kosmosesondi JUICE (ingl Jupiter Icy Moon Explorer; „Jupiteri jääkuude uurimise aparaat“), mis peaks Jupiterini jõudma 2029. aasta oktoobris eesmärgiga uurida kolme Jupiteri kuudest. Europast teeb uurimissond kaks möödalendu.

Kavandatavatest lendudest olulisim on siiski Europa Clipper — missioon, mille raames kosmoseaparaat lendab madalalt üle taevakeha pinna ja püüab uurida nii seda kui ka pinna-alust keskkonda. Clipper stardib 2024. aastal ja jõuab Europani 2030. aastal.

Marss 2007. aastal, pildistatuna kosmoseaparaadi Rosetta pardalt (foto: foto: ESA & OSIRIS-e tiimi MPS / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons)

1. Marss

Marss pälvib selles loendis esikoha mitmel põhjusel. On teada, et me naaberplaneet oli elukõlbulik miljardeid aastaid tagasi, mil selle pinnal leidus vedela veega järvi ja jõgesid. Ka teame, et toona oli Marsil korralik atmosfäär, mis aitas säilitada soojust ja mugavaid elamistingumusi.

Mõned põhjalikud uuringud on radarivaatluste põhjal näidanud, et paari kilomeetri sügavusel Marsi pinna all võib leiduda vedela vee reservuaare.

Maal on baktereid leitud elamas sarnastes tingimustes, mistõttu on täiesti võimalik, et miski elab Marsil neis piirkondades praegugi. Nii sügavale planeedi pinna alla tungimine kujutab endast aga hullumeelselt keerukat väljakutset.

Praegu tegelevad Marsi uurimisega suisa kolm riiki: USA, Hiina ja Araabia Ühendemiraadid.