Suured koerad? Indiaanlased tutvusid hobustega tänu valgetele
(14)
Peagi sai hobustest õnnistus indiaanlastele, ent needus nende algsetele omanikele eurooplastele, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Ükski teine elusolend ei olnud preeriaindiaanlastele nii oluline kui hobune, kes oli lühikese ajaga siuude, kriide ja teiste indiaani hõimude elu pea peale pööranud. Just hobused olid andnud arengutõuke preeriaindiaanlaste sõjakale ja nomaadsele kultuurile.
Kui Hispaania maadeuurija Hernán Cortés 1519. aastal oma jala Mehhiko rannikule tõstis, olid tal kaasas kümme täkku ja kuus mära. Enne seda ei elanud Ameerikas ühtegi hobust.
Edaspidi saabus veel palju hispaanlasi ja koos nendega tuhandeid tööhobuseid. Osa neist põgenes ja paari aastakümnega said nendest metsikud preeriahobused mustangid, mis üle tasandike kappasid.
Esimesed indiaanlased, kes õppisid ratsutama, olid puebloindiaanlased, kes töötasid hispaanlaste heaks tänapäeva New Mexicos.
Kui indiaanlased 1680. aastal kolonistide vastu mässu tõstsid, langes nende sõjasaagiks mitu tuhat hobust. Paljud loomad jõudsid vahetuskaubana hõimude kätte, kellest hiljem kujunesidki preeriaindiaanlased. Metsikute preeriahobustega ratsutasid indiaanlased siiski harva. Neid oli liiga raske kinni püüda ja taltsutada.
Enne hobuste kontinendile saabumist elas preerias väga vähe hõime. Nad pidid liikuma jala ja asustasid pigem hiiglaslike rohumaade servi püsielanikest küttide ja maaharijatena. Kui küla pidi kolima, kasutati transpordiks hundisarnaseid koeri. Iga koer suutis vedada ainult umbes 30 kilogrammi, seega olid telgid väikesed ja kõik pered pidid hakkama saama piskuga.
Hobuse võimekus veoloomana muutis preerias ringiliikumise jõukohaseks. Üks esimesi hõime, kes hakkas hobuse seljas ratsutades järgnema tasandikel liikunud piisonikarjadele, olid komantšid. Need hõimud, kel endil hobuseid ei olnud, pidasid vaatepilti imetabaseks.
Keegi indiaanlane, kes nägi hobust esimest korda 1730. aastail, rääkis: „Ta (hobune – toim.) pani mõtlema hirvest, kes on kaotanud oma sarved, ja me ei teadnud, kuidas teda nimetada. Kuna ta oli samuti inimese ori nagu koer, nimetati teda suureks koeraks.“
Paljud hõimud vaatasid hobuseid aukartusega. Sõdalased laulsid oma parimatele jahihobustele ülistuslaule ja nikerdasid neist puukujukesi, kui nood lahingus surid. Hobused olid nii olulised, et naised pidid magama väljaspool tipit, kui vaenulik hõim laagri lähedal viibis. Proua asemel lõastas sõdalane telki oma parima hobuse.
Umbes 1800. aastaks oli preeriasse elama asunud 32 hõimu. Nende seas olid apatšid, mustjalad, kaiovad ja šaieenid. Kaugeltki kõik ei elanud nomaadidena kogu aasta. Paljud hõimud kasvatasid maisi ja elasid talvel onnides. Mõni neist kalastas.
Kõik nad jahtisid piisoneid nende liha ja naha pärast. Preeriaindiaanlaste territoorium ulatus tänapäeva Texasest lõunas kuni Kanadani põhjas ning Kaljumägedest läänes Mississippi jõeni idas.
Umbkaudu 150 000 inimest ning kuuskümmend miljonit piisonit elasid napilt rohkem kui miljonil ruutkilomeetril.
Indiaanlastest olid saanud nii oskuslikud ratsutajad, et Euroopa karusnahakaupmehed ja maadeuurijad nimetasid neid „hobuindiaanlasteks“.
Hiljem, 19. sajandi keskel, kui sõda USA armee vastu oli kõrgpunktis, sai USA sõdurite peamiseks eesmärgiks indiaanlaste hobuste tapmine.
Üks esimesi silmaga nähtavaid märke kasust, mida indiaanlased hobustest said, väljendus indiaanlaste elamute suuruses.
Kui preeriaindiaanlased olid varem elanud pooleteise meetri kõrgustes täistuubitud hüttides või telkides, siis nüüd rajasid nad endile mobiilseid tipisid, mis olid vähemalt kolm meetrit kõrged ja ruumikamad.
Loe indiaanlastest ja nende hobustest lähemalt juulikuu Imelisest Ajaloost
