Doggerland – Taanit ja Suurbritanniat ühendanud tükk paradiisi, mis lihtsalt ära uppus

Põhjamere põhjas lebab iidvana saladus – Doggerland. See on maatükk, mille suurtel tasandikel küttisid inimesed 12 000 aastat tagasi hirvi ja ürgveiseid. 4500 aastat hiljem oli paradiis kadunud.

See võis olla maavärin, mis käivitas maailmalõpu. Tänase Norra ranniku kandis hakkas maa umbes 8150 aasta eest nii tugevasti rappuma, et Norra mandriosa lähedal tekkis ulatuslik, arvatavasti kuni 280 kilomeetri pikkune veealune maalihe. See tõukas liikvele tohutud veemassid, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Miljoneid tonne vett tõusis Põhjameres hiidlaineks, mille kõrguseks on arvestatud 10 või isegi 20 meetrit ehk ligi kuuekorruselise maja mõõt.

Lainet ei peatanud miski. Veemüür liikus üle Põhjamere lääne ehk tänapäeva Inglismaa, lõuna ehk Hollandi ja loode ehk Gröönimaa suunas. Edasi tormates kogus hiidlaine jõudu, kuni liikus lõpuks kiirusega üle 120 km/h.

Põhjamere keskel asus aga takistus – tuhandeid aastaid Taanit Suurbritanniaga ühendanud maariba, mis tolleks ajaks oli kahanenud hajutatult paiknevateks saarteks. Tänapäeval kutsuvad teadlased seda maa­jäänust Doggerlandiks.

Tol saatuslikul päeval 8150 aastat tagasi liikus hiidlaine üle Doggerlandi, rebides endaga kaasa loomi, inimesi ja terveid metsi. Paari tunniga oli kõik lõppenud – ja Euroopa väljanägemine igaveseks muutunud.

Praegu pole ühtki silmanähtavat viidet sellele, et Euroopa mandrijoon nägi kunagi välja teistmoodi. Mere põhjas on aga säilinud Suurbritanniat 12 000 aastat tagasi Euroopaga ühendanud maismaa jäänused.

Põhja-Euroopat ümbritsevate merede veetase oli toona praegusest madalam ning Põhjamere asemel laius Briti saarte ja Mandri-Euroopa vahel viljakas orgude, järvede, soiste piirkondade, suurte metsade ja rikkaliku loomastikuga maismaa – maa, millel elas ja küttis ka inimene.

Nimetus Doggerland tuleb Põhjamere kõige madalamast kohast, Taani ja Suurbritannia vahel paiknevast Doggerbanki liivamadalast. See liivamadal asub tänapäeval Põhjameres Inglismaa rannikust umbes 100 kilomeetri kaugusel.

Doggerbank oli viimane jäänuk maismaast, mis kadus lõplikult vee alla umbes 600 aastat pärast hiidlainet. Madala pindala on umbes 17 600 ruutkilomeetrit, pikkus 260 km ja laius 100 km.

Tänapäeval jääb selle kõrgeim koht mere pinnast üksnes 15–36 meetri sügavusele. Liivamadal on kalade, eriti heeringa ja tursa, paradiis ning seetõttu olnud juba sajandeid Põhja-Euroopa kalurite üks eelistatud püügikohti.

Viimasel 150 aastal on kalurid mere põhjast võrkude ja traalidega üles toonud ka mõistatuslikke esemeid. Korduvalt on kalurid oma võrkudest kalade kõrvalt leidnud ammu välja surnud loomade luid ja võhkasid. Samuti on saadud kiviaegseid tööriistu – neid peeti niivõrd veidrateks, et varem visati need enamasti merre tagasi.

Hollandi ja Ühendkuningriigi teadlaste arvates viitavad need leiud Euroopa mandri kadunud osale. Üks neist teadlastest on Vincent Gaffney, Inglismaal asuva Bradfordi ülikooli professor. Gaffney on uurinud Doggerlandi üle 20 aasta ning teab väga täpselt, kuidas see maismaa välja nägi.

Käänulised jõed siuglesid küngaste vahel, sarapuud ja marju kandvad põõsad kasvasid tihnikutena. Sel maal olid oma fjordid, laguunid ja märgalad, kus elasid ürgveised, metssead, hiidhirved ja suured kured.

„See oli täiesti teistsugune maailm. Maailm, mida me tänapäeval endale ette kujutada ei oska,“ ütles Vincent Gaffney. „Kõlab klišeena, kuid nii see oli.“

Loe juulikuu Imelisest Ajaloost, kas Doggerlandi uppumine võis panna aluse legendile merre vajunud Atlantisest