Erioperatsioonide ajalugu Eestis sai alguse aastal 2005. Tänaseks on meil vahetult kaitseväe juhatajale alluv alaliselt tegutsev sõjaaja üksus nimega erioperatsioonide väejuhatus, kirjutab ajakiri Kaitse kodu!

Selle peamised ülesanded on korraldada tavatut sõjapidamist, erioperatsioone ning valdkondlikku väljaõpet kaitseväes ja Kaitseliidus.

Erioperatsioonid on osa kaitseväe paljudest tegevustest ning üksus on vastava varustuse ja väljaõppega – nad kasutavad teistest üksustest erinevat taktikat ja meetodeid, nt langevarjuhüppeid keset ööd vastase alasse.

Põgusal vaatlusel jätavad nad muidu üsna tavapärase inimese mulje ja tänaval vastu tulles ei saa arugi, et on suitsiidsete kalduvustega hulljulge ameti peal. Tõenäoliselt on see osa nende kõrgetasemelisest väljaõppest ja kamuflaažist.

Üllatusvisiit

Nende ülesannete kirjelduse järgi tundub, et erioperaator peab olema üks väga võimekas sõdur – midagi sellist nagu 007, kes saab hakkama nii maal, õhus kui ka vees (ja ikka naeratus näol).

Langevarjuhüpped on üks meetod, kuidas üksus siseneb kiirelt ja märkamatult vastase kontrollitavasse alasse. Nad ise ütlevad selle kohta „üllatusmoment, mis annab suurema eduvõimaluse“.

Mulle kõlab see nagu pahade laste (või pahalaste) jõuluvana, kes rikub oma vitsaga kogu peo. Mõtlen, et kuidas on see märkamatute külaliste saabumine küll võimalik, sest lennumasinad, millelt neid alla loobitakse, teevad ju põrgulärmi ja seda kuuleksid isegi kurdid.

Aga džeimsbondidel on lahendus ka sellele väiksele puudusele – HAHO hüpped*. See tähendab, et erioperaator hüppab täisvarustusega välja suurel kõrgusel ja pärast kiiret varju avamist on võimalik pikalt liuelda, näiteks 40 km.

Tundub piisavalt pikk trip, et kui terve mõistus ja ohutunne panevadki kahtlema oma karjäärivalikus, jõuad vahepeal jälle rahulikult ümber mõelda ja ülesandele keskenduda.

Vaikselt liuglevat varju on vastasel raskem tähele panna kui lennuvahendit. Vajadusel saab sellega maanduda otse objektile või selle vahetusse lähedusse.

Langevari on hea alternatiiv nii kiiruse kui sihtkoha mõttes. See võimaldab ajakriitiliselt siseneda operatsioonialale, kus puuduvad sõidetavad teed, maatransport on liiga ohtlik või puudulik või nõuab eriülesanne varjatust, nagu näiteks praegu mõnes Mali piirkonnas. Õhuoperatsioonide võime lisab vastasele teadmatust ja teenib õigustatult tema pahameelt.

Mitmekülgne

Lisaks sõduritele saab langevarjuga alla visata ka kõike muud – tehnikat, laskemoona, toitu ja mitmesugust varustust. Erioperaatorite kasutuses on autonoomsed langevarjusüsteemid, mis töötavad nagu puldiautod.

Need elektriliselt juhitavad varjud võimaldavad varustust visata kas või 10 km kõrguselt ja maandada saadetis väga täpselt sinna, kuhu parajasti tarvis on. Vaimusilmas näen juba, kuidas päike paistab, linnud laulavad ja mu järgmine raamatutellimus potsatab rõdule, ei peaks nii tihti pakiautomaadis käima …

Salapärased mehed ütlevad, et langevarju saab mitte ainult uuesti kasutada, vaid vajadusel ka lõpuni kasutada. Kui midagi muud käepärast pole, võib sellest endale varjualuse teha. Mahajäänud langevarje saab kohalik puudust kannatav elanikkond kasutada mis iganes hädapäraseks otstarbeks, nt teise maailmasõja ajal õmmeldi neist olukorra sunnil ka aluspüksid jalga.

Koostöö

Kuigi erioperaatorid kasutavad langevarje ka iseseisvate operatsioonide teostamisel, on need meie jaoks kõige olulisemad koostöös liitlastega. Langevari on vajalik ründes ja seda erioperaatori olulist oskust on vaja arendada selleks, et NATO vägedega ajas ja ruumis koos ülesandeid täita.

Kui meil puuduks langevarjuvõime ja me õhuoperatsioonidel hüpata ei saaks, poleks NATO mõistes enam tegemist erioperatsiooniga ja selles vallas me liitlastega koostööd teha ei saaks. Salapärane mees ütleb, et erioperatsioonid ilma langevarjunduseta on nagu tuuker ilma lestadeta.

Kogenud langevarjurid teevad mõnikord ka tandemhüppeid, mis näevad välja känguru moodi – võtad teise mehe kõhule ja maandud operatsioonialale. Nii saab vajadusel kaasata erialaspetsialiste, kes ei oska hüpata, kuid kel on väga head erioskused operatsiooni õnnestumiseks.

Tandemhüppega transporditakse kohale ka koeri. Neljajalgsed sõdurid nuusivad lõhkekehi, jälitavad kurjameid ja on muidu mõnusad patsutada.

Ka operatsiooniala, kuhu maandutakse, pakub üllatuskülalistele hulgaliselt tööd ja ülesandeid. Näiteks kaardistatakse eelnevalt sobilikud hüppekohad ja lennuväljad, valmistatakse ette maandumisala järgmiste saabujate jaoks, julgestatakse, tehakse kaardiluuret.

Teada on tarvis erinevaid NATO erioperatsioonide platvorme, tulevõimet, ohutustehnikat, sideprotseduure ning õhuoperatsioonidega seotud protseduure ja eripärasid. Tundub tükk õppimist ja harjutamist, et teiste bondidega sammu pidada.

Väikse ja iseseisva riigina on koostöö meile oluline ja mängusõpru tuleb hoida. Kõlab julgustavalt, et vajadusel saavad NATO eriväelastest tulejuhid meile appi tulla märkimisväärse tulevõimega, seilates uhkelt mööda ilusa Eesti õhuteid.

Võimalused võhikutele

Ilmselgelt ei oota salapärased mehed meid kõiki oma ridadesse, kuid vabalangemise tunnet saab ise kogeda igaüks, näiteks tuuletunnelis – boonusega, et seal ei teki surmahirmu. Kui see tundub nõrkadele, siis langevarjukoolitusi koos hüppega tehakse ka algajatele tänavalt.

Static Line'i kursusega kaasneb koolitus ja võimalus lennukist alla sadada 1,5 km kõrguselt. Vari avaneb kohe pärast hüpet automaatselt, nii et kahetsushetk jääb lühikeseks ja palvet ei jõua lõpuni lugeda. Kasutatav tiibvari on täitsa juhitav, täiskasvanud terve mõistusega inimene saab sellega eelduste kohaselt hakkama.

Kõige tänapäevasem koolitusmeetod on AFF (Accelerated FreeFall). Tegemist on intensiivse kursusega, kus hüppajal lastakse järk-järgult saada iseseisvamaks. Välja visatakse 4 km kõrguselt, õnneks koos kahe instruktoriga.

Julgestus ei tähenda aga seda, et naudid reisi, mille eest teised vastutavad. Igal hüppel tuleb täita oma ülesanded, näiteks hoida õiget asendit ja jälgida kõrgust. Pärast langevarju avamist, kui vabalangemine lõpeb, lasevad instruktorid hüppajast lahti ja tuleb omapead hakkama saada. Pärast seitset õnnestunud lendu saab sooloetteastele.

Kui hüppajal on hirm hüppamise ees, siis instruktoril on mõnikord mure, et äkki hüppaja ei hüppagi. Langevarjuinstruktor Kaido Raudvere on üks äraütlemata põnevate kogemustega tüüp, kes instrueerib inimesi ka Helicopter Underwater Escape'i treeningutel**.

Ma ei tea, mis on temaga lapsepõlves juhtunud, et ta on omale sellise elu valinud, aga ta on täpselt õige mees, kellelt küsida mõni hea nipp, kuidas lennuki uksel hirmuga toime tulla. Raudvere soovitus: mõtle ülesandele, mida on vaja sooritada, kujuta samm-sammult ette hüppele minekut.

Hirm on huvitav teema ja teda kuulates jääb mulje, et sellise valdkonna instruktor peab olema väga osav inimhingede piiril balansseerija. Käsuliinis töötava erioperaatori võid lennukilt alla visata, kuid tsiviilkodanikuga ei saa liiga karmilt käituda. Samas ei tohi ka standardit alla lasta, sest kaalul on sõna otseses mõttes elu.

Kuigi langevarjundus on militaarvaldkonnas oluline ennekõike suurriikidele, on meile tähtis suuta oma liitlastega ühistel operatsioonidel kaasa lüüa. Sageli on varjulend ainus võimalus operatsioonialale varjatult siseneda, mis teeb sellest erioperaatori jaoks vajaliku oskuse. Viimane suurem ühisõppus oli Swift Response 2021, kus ligi 600 USA ja Ühendkuningriigi dessantväelast laskusid Nurmsi lennuväljale.

* HAHO (High Altitude High Opening) hüpped – suurelt kõrguselt hüppamine ja langevarju avamine kõrgel. Vähem vabalangemist ja rohkem võimalust varjuga liuelda. On ka HALO (High Altitude Low Opening) hüpped, kus suurelt kõrguselt hüpates on pikem vabalangemine ja vari avatakse madalal.

** Helicopter Underwater Escape Training – helikopteri makett lastakse vee alla, inimene peab rihmad avama ja lennumasinast välja pääsema. Treeninguid viiakse läbi inimestele, kes regulaarselt kopteriga üle vee lendavad, nagu lennumeeskonnad, avamere nafta- ja gaasitööstuse töötajad või sõjaväelased.

LANGEVARJUDE AJALUGU

  • 1470ndad – esimene anonüümne joonis langevarjust
  • 1485 – Leonardo da Vinci kuulus visand langevarjust
  • 1617 – esimene teadaolev langevarjuhüpe
  • 1797 – esimene „päris“ langevarjuhüpe, ilma jäiga raamita
  • 1887 – langevarju rakmed
  • 1890 – langevarju seljakotti voltimise meetod
  • 1911 – langevarjuhüpe lennukilt
  • 1918 – Itaalia kasutab langevarju lahinguhüppeks
  • 1940 – langevarjude kasutamine oli kõige levinum teise maailmasõja ajal
  • 1944 – Briti langevarjurid hakkasid hüppama koeraga, kelle ülesanne oli miinide avastamine, valvamine ja patrullimine
  • 1960 – langevarjundus jõudis sporti
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid