Kas voorusevööd olid kunagi tõesti olemas?

Saksa professor väidab, et ristirüütlid ei lukustanud keskajal oma naiste alakeha voorusevööga. Voorusevöö tuli kasutusele tunduvalt hiljem ning oli mõeldud hoopis meestele.

Ükski arheoloog ei ole kunagi leidnud ühtki keskaegset voorusevööd ega selle osi. Saksa professor Albrecht Classeni sõnul on see põhjustatud asjaolust, et neid pole kunagi eksisteerinudki, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Raamatus „The Medieval Chastity Belt: A Myth-Making Process“ (ee „Keskaegne voorusevöö: müüdiloomise protsess“) ründab ta teravalt oma kolleegide ettekujutust alakeha lukustamisest. „Voorusevöö sellisena, nagu eelmised uurijad kirjeldanud on, näib lihtsalt liiga absurdne, et seda oleks mine­vikus kasutatud,“ kirjutab ta.

Levinud ettekujutuse kohaselt kandsid voorusevööd ristisõdijate naised, kui nende mehed võitlesid 12. sajandil pühal maal. Kuna ristisõda võis kesta aastaid, on see meditsiiniliselt siiski võimatu.

Classeni sõnul näitavad tänapäeva eksperimendid, et naised suudavad voorusevööd kanda kõige rohkem 15 minutit, enne kui end marraskile hõõruvad. Isegi siidriidega vooderdatud ning kehavedelikele ja väljaheidetele mõeldud suurte avadega mudelite kandmisel saastuvad nahamarrastused kiiresti, kuna lukustatud alakeha on keeruline pesta.

Keskajal võtnuks selline asjandus vaese naise elu ammu enne seda, kui tema abikaasa koju naasis. Pealegi võinuks juhtuda nii, et mees rasestas naise, pani talle voorusevöö peale ja lahkus koos võtmega pühale maale. Naine olnuks sel juhul surma mõistetud.

Professor arvab, et varasemad selle teema uurijad on oma innukuses valesti mõistnud püha Bernhardit, kes nagu teisedki keskaegsed kirjamehed ei kasutanud mõistet „voorusevöö“ (lad cingulum castitatis) sõnasõnalises tähenduses.

Kuidas voorusevööga lood tegelikult olid, sellest loe lähemalt juulikuu Imelisest Ajaloost