Ratta rongis sõidutamine tasuliseks ehk mis on pildil täiesti valesti?
(216)
Juuli viimasest nädalast muutub ratta rongis sõidutamine tasuliseks. Pahameeletorm on tõusnud nii ratturite kui ka poliitilise profiidi lõikajate hulgas. Elron põhjendab otsust jalgrataste rohkusega ja sellega, et ratturid takistavad teiste reisijate liikumist rongides. Ylle Tampere tõdeb, et toimuv on üks pusletükk suures, täiesti pilla-palla “Eesti rattarikkaks” pildis, kirjutab accelerista.com.
Alates 26. juulist muutuvad Elroni rongides jalgratastega reisimise tingimused: edaspidi tuleb suvehooajal ratta rongis sõidutamise eest maksta pool tavareisija piletihinnast, kuid mitte vähem kui üks euro.
Elroni pressiteates põhjendatakse otsust tekkinud olukorra lahendamise vajadusega: jalgrattureid, kes tahavad ratast rongiga sõidutada, on suvel massiliselt, sest “üha rohkem inimesi valib keskkonnasõbalikuma liiklemise viisi”.
Kui keskkonnasõbralik on jalgratta rongis sõidutamine, on eraldi teema, aga jalgratturite rohkus paistab rongis tõepoolest silma ja Elroni põhjendus, et rattad ummistavad vahekäike ja takistavad kaasreisijate ja teenindajate liikumist, on asjakohane.
Nõmmekana olen sel suvel rongiga liikumisest loobunud ja valinud selle asemel… auto. Isekeskis viskame nalja, et tänavu on erakordselt palju sääski, parme, puuke ja jalgrattureid. Jalgrattaga teen Nõmme-siseseid otsi ning niisama lustisõite loodusse, maakodus on velo muidugi asendamatu liikumisvahend, aga maal on mul ka eraldi “maaratas”.
Palun rattureilt kergemat karistust, võrdlus putukarohkusega ei olegi meelevaldne, sest jalgratturitega on sama tülikas rongis ruumi jagada kui puukidega aias võidelda: kui hästi läheb, jääd terveks, ei saa puugilt nakkust või pealekukkunud jalgrattalt obadust.
Järjekordne möödalask “Eesti rattarikkaks” pildis. Uudistevaesel ajal vajame ühist vaenlast, kelle peale oma kurjameelsus valada, saada kätte adrenaliinilaks ning kinnitus, et “eestlane olla on raske ja õudne”. Sel nädalal leiduski selline sihtmärk – Elron.
Nagunii on Elroniga üks häda ja viletsus: rongid on kas liiga täis või liiga tühjad, sõidugraafikud pidevate rikete- ja teeremontide tõttu pekkis, tipptundidel tuleb oma koha eest rongis küünarnukkidega võidelda… Ja nüüd nad tulevad ja teevad ratta rongis sõidutamise ka veel tasuliseks.
Poliitik, Nõmme aktivist Rainer Vakra kutsus ühismeedias linnavalitsust üles tallinlastele ka rattapiletit tasuta kätte jagama, teisisõnu kompenseerima kaherattalise kohamaksu rongis. Tallinna-siseselt oleks summa euro ühe otsa kohta.
Vakra üleskutse ajendas kohalikke tegema omalt poolt ettepanekuid, et rongide koosseisu võiks lisada eraldi rattavagunid. Käidi välja “pargi ja sõida” idee ehk jalgrattaga rongini, ratas parklasse, ise asju ajama. Arvati ka, et rongid olgu suuremad ja laiemad, et rattaga lahedalt ära mahuks.
Häid mõtteid nagu kuivanud kukeseeni metsas, aga mitte ükski neist ei tegele põhiprobleemiga ehk korraliku infra rajamise vajadusega.
Õnneks on leitud vaenlane, kelle pihta kõigist torudest tulistada ja hoidku, et lapsevankri- või ratastooliga (kah) liiklejad sõna sekka ütlevad, jalgrattur on praegu jumal, tema õigusi peab kaitsma!
Kus on meie multimodaalsus?
Olen Euroopas, sh nn rattariikides palju rongiga sõitnud, ent mitte kuskil mujal kohanud säärast anarhiat, kui on viimastel aastatel valitsenud Eesti rongides.
Ratturid pargivad oma kaherattalise ja astuvad rongile, sihtkohas liiguvad jalgsi või rendirattaga või kasutavad ühistransporti. Rongis võib ratast vedada, selleks on enamasti eraldi vagunid. Kehtivad kindlad reeglid, millal ja mismoodi ratast sõidutada. Näiteks on tipptundidel rattaga ühistransporti sisenemine keelatud jne.
Sellist terviklahendust, kus punktist A puntki B on võimalik kiiresti liigelda eri sõiduvahendeid kombineerides, nimetatakse võõrapäraselt multimodaalsuseks.
Euroopa Liidu toel on näiteks Nice`i linnas välja arendamisel lahendus, mis hõlmab kõiki transpordivahendeid, lennukist ja purjekast elektritõuksini.
