Täiselektrilist sõidukit ei kavandatud (selle tarbeks on eraldi platvorm ja mudelid), kuid juba olemasolevat valikut täiendama toodi eHybrid nime kandev pistikuhübriid.

Olulistes küsimustes tundub Wolfsburgis olevat kasutusel põhimõte – üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Nii jõudis Tiguan turule alles siis, kui Jaapani ja Korea konkurendid seal juba ammu ees laiutasid ning hübriidajamgi lisati menukile, kui see tõesti hädavajalikuks osutus. Etteruttavalt öeldes kukkus see Volkswagenil väga hästi välja.

Hübriidsust ei rõhutata

Väljast sarnaneb auto vägagi oma mitte-hübriidsete sugulastega, elektri rolli auto edasiliigutamises ei eksponeerita. Vaid märkamatu laadimisava luuk vasakul esitiival ja metalne kiri eHybrid tagaluugil teavitavad pisut teistsugusest auto edasi liigutamise viisist. Mõistetav, Tiguani ostja ei pea vajalikuks oma keskkonnajälje väiksust ümbritseva maailmaga jagada.

Ka sisemuses on hübriidmudel nagu iga teinegi Tiguan, üksnes käigukangi kõrval on nupp, mis võimaldab valida juhil kahe liikumisviisi – täiselektrilise ja hübriidse vahel. Loomulikult leiab elektrifitseerimisega seonduvaid ikoone ja seadistusi ka keskekraani taga peituvate menüüde sügavustest, kuid õnneks on siin siiski jäädud harjumuspärase loogika juurde, mitte omaks võetud Golfi ikooni-uputust. Kummardus pisut soliidsemas eas kliendile? Igatahes on see mugav ja kasutajasõbralik!

Väike tagasilöök ootab aga pagasiruumis, kus 9,2 kWh kõrgepingeaku ära mahutamine on osutunud parajaks väljakutseks. See on surutud sinna, kus tavapäraselt peidab end varuratas, misläbi väiksemate esemete paigutamine pakiruumi põhja alla pole enam võimalik. Laadimiskaabli jaoks eraldi koht puudub ja nii sõidabki see pakiruumis lihtsalt ringi.

Kõige tähtsam on laadimine

Pistikuhübriidi ametlik kütusekulu 1,8 l/100 km on tegelikult üks täiesti suvaline number. See sobib saastetasude arvutamiseks, kuid igapäevaelus on täiesti kasutu. Kõik sõltub laadimisest.

Tiguan eHybrid on pistikuhübriid selle kõige paremas tähenduses, mis ei kipu väiksema gaasilevajutuse peale kohe bensiinimootorit käivitama, vaid lubab sõita täiselektriliselt nii linnas kui maanteel, kuni vaid akus särtsu jätkub. Auto ise seda täis laadima ei kiirusta, vaid ootab, kuni saba seina külge pannakse, liikudes seni rahulikult bensiinimootori toel.

Vaid 160 km väldanud proovisõidu jooksul jõudsime lühidalt katsetada erinevaid režiime ning suviselt ideaalsetes ilmastikuoludes jäi puhtelektrilise liikumise kuluks 18 kWh/100 km, hübriidrežiimis tarbis auto linnatingimustes 5,5 l/100 km. Talvel ja kiirematel maanteedel tuleb ilmselt kaks liitrit rahuliku südamega juurde lisada.

Kui tava-Tiguani kütusepaaki on õnnestunud sisse pressida üle 60 liitri, siis hübriidi puhul tuleb arvestada kolmveerandiga sellest, millele lisandub elektriline sõiduulatus. Samas on 700-kilomeetrine „lennukaugus“ täiesti piisav, eeldades, et auto sõidab suurema osa ajast linnas. Pikkade maanteeotste jaoks on ja jääb lähiajal veel diiselmootor.

Paberite järgi suudab auto piripardani täis laetud akuga sõita linnatsüklis kuni 55 kilomeetrit. Päriselus asi nii kena ei ole, ehkki testisime autot ideaalsetes tingimustes – väljas oli suvi ning temperatuur sõitjateruumis ja sellest väljaspool oli praktiliselt sama.

Kui maanteelõigu lisandumine viis täiselektrilise läbisõidu 37 kilomeetrini (kiirust arvestades supertulemus!), siis linnas ka kõige ökonoomsemalt liikudes üle 45 kilomeetri saastevaba kulgemist välja pigistada ei õnnestunud.

Sõidab hästi, aga juhiabid on tüütud

Tiguan saab hübriidajami täiendava massiga kenasti hakkama. Kui otto- või diiselmootoriga mudel on meeldivalt (mitte liiga!) jäik ning väga hea roolitunnetusega, siis pistikuhübriidile lisandunud kilod teevad kulgemise veidi pehmemaks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid