Vidinates peituvad liikumissensorid on kahtlemata piisavalt tõhusad, et ka väikseimaid liigutusi üsna täpselt registreerida ja kogutud info kuhugi edasi saada. Sellised sensorid – alustades kiirendusmõõturist – on unejälgimissüsteemide alus.

Seade "otsustab" selle üle, kas inimene magab või mitte, peamiselt eeldades, et magaja liigutab palju vähem kui ärkvelolija. Keha liigub / liigutab end ka unetsükli erinevates faasides erinevalt, mille järgi seade otsustab, kas uni on kerge või sügav.

Unetsükli kaks esimest faasi on kergeimad ja nende ajal inimkehal on kombeks suvaliselt veidi tõmmelda. Teadusajakirjas Sleep Medicine ilmunud uuringu põhjal on sellised liigutused tahtmatud ja omased 60–70%-le inimestest.

Keha liigutab palju vähem sügavamate unefaaside ajal ning kõige vähem ajal, kui inimene näeb unenägusid (REM-uni).

Paljud randmel kantavad vidinad loendavad ka südamelööke. See võib unejälgimist täpsemaks muuta, sest nende arv eri unefaaside on märgatavalt erinev. Kerges unes jääb südame töö veidi aeglasemaks, sügavas unes normaliseerub ja unenägude nägemise faasis kasvab – ka muutub hingamine ebaregulaarsemaks.

Und jälgivad kellad, võrud ja muud tavavidinad pole siiski ideaalilähedaselt täpsed. Need on eelkõige aksessuaarid, mitte täpseid tulemusi andvad meditsiiniseadmed. Teadlased neid täpse diagnostika tegemiseks kindlasti ei soovita, eriti kuna info kogumise ja töötlemise meetodid on enamasti varjatud või kaheldava väärtusega.

USAs asuva Queenslandi tehnikaülikooli juures valminud uuring leiab, et tavakasutuseks mõeldud unejälgimislahendused ei anna pikas plaanis üldse mingit kasu.

Unehäire(-kahtluse) puhul tasuks esmalt siiski arsti vastuvõtul käia. Kui soovid aga kindlasti oma und jälgiva vidina osta, hangi selline, mis loeb ka südamelööke.

Üks uuring teatas, et polüsomnograafiga võrreldes on unejälgimisvidina täpsus kasutaja uinumise kindlaksmääramisel 78% ja uinumise kiiruse kindlaksmääramisel vaid 38%.

Polüsomnograafist täpsemat vahendit une kvaliteedi hindamise vallas pole: see jälgib ka inimese ajulaineid, mis on ainuke kindel viis teada, kas ta tõesti magab ja millises unefaasis ta viibib.

Enamikku unejälgimisvidinatest pole kuigi tõsiselt testitud ja teadmata on ka täpsed algoritmid, mis infot koguvad ja neist kokkuvõtteid teevad. Rääkimata inimeste võimekusest seadet ära petta – näiteks unetu võib päris pikalt lamada ilma üldse liigutamata.