Teadusajakirjas Social Psychological and Personality Science avaldatud uuringu autorid defineerivad võimu kui kontrolli väärtuslike ressursside üle. Võimupositsioonil olevad inimesed näevad elu läbi isiklike valikute põhimõtte (ingl choice mindset). See tähendab, et kuigi neil endil on elus rohkem valikuid (mis käibki tavaliselt võimu juurde), arvavad nad sama ka vähem mõjuvõimu omavate inimeste kohta, hoolimata nende ebasoodsamast olukorrast. Seetõttu süüdistavad suuremat võimu omavad isikud teisi nende halbade töötulemuste pärast rohkem ning on nende suhtes rangemad.

Uuringu autori Yidan Yini sõnul mõjutab valikute nägemine oluliselt inimese mõtlemist, tundeid ja käitumist. „Suure võimupositsiooniga inimesed on võrreldes madalamal võimupositsioonil olijatega vähem teadlikud erinevatest piirangutest. Nad omistavad inimeste vigadele ja puudustele rohkem isiklikku süüd ning seega on nende jaoks vastav võimuhierarhia ka igati õigustatud.”

Kolm erinevat uuringut

Töö põhineb kolme erineva uurimuse koondtulemustel, mida autorid erinevates tingimustes läbi viisid. „Iga uuring oli mõeldud teiste uuringute toetamiseks,” sõnas Yidan.

Esimeses uuringus mõõdeti 363 osaleja võimu tunnetamist ning paluti neil selle kõrval täita lisauuring, mille kohta väideti, et see pole esimese uuringuga seotud.

Lisauuringus pidid katsealused lahendama ülikooli personaliküsimustega seotud probleeme, täpsemalt kaaluma ja põhjendama haldusassistentidele lisatasude maksmist olukorras, kus olulise projekti tähtaeg oli vastuoluliste prioriteetide tõttu mööda lastud. Suurema võimutundega inimesed pooldasid ülekaalukalt seisukohta, et assistendid ei vääri lisatasu ning nende vabandused ei ole põhjendatud.

Teises uuringus jaotati 393 osalejat juhuvaliku põhjal ülemusteks ja alluvateks ning anti neile erinevaid ülesandeid täita. Hoolimata juhuvalikust põhjendati ülemuse rollis olijatele, et nad teenisid oma positsiooni tänu headele oskustele ning alluvatele, et nende võimed on halvemad. Mõlemad grupid pidid hindama anonüümse osaleja tulemusi, kes oma tööülesannete käigus vigu tegi. Jällegi leidsid uurijad, et kõrgema võimutundega osalejad ehk juhendavad ülemused polnud oma hinnangutes nii mõistvad, vaid suhtusid vigadesse karmimalt ning soovisid võrreldes oma alluvatega eksijaid rohkem karistada.

Kolmas uuring viidi läbi San Diego üliõpilastega ning oli sarnane teise katsega. Peamine erinevus seisnes selles, et nii juhendajad kui ka alluvad teadsid, et nende hinnatav katsealune on alluva positsioonis ning tal on seetõttu väiksemaid valikuid. Tulemused kinnitasid kahte eelnevat uuringut, mille põhjal rõhuvad suurema võimutundega inimesed rohkem isiklikule süüle ja karistamise vajadusele.

Laiem avalik mõju

Uuringu autorite sõnul on tulemustel laiem avalik mõju. „Poliitikakujundajatel on võimu ja privileege ning nad võivad olla vähem tundlikud oma valijate puuduste suhtes," kirjutavad autorid. See on eriti oluline pandeemia seljatamisel, kui on oodata suuremaid poliitilisi arutelusid töötushüvitiste vähendamise või üüriabi üle.
Võimupositsioonil olevad inimesed võivad kergemini eeldada, et koju jäämine ja mittetöötamine on inimeste enda süü ning nad saaksid ise teha paremaid valikuid. Peaks siiski palju hoolikamalt läbi mõtlema, kui palju on kodanikel valikuid ning millega nad silmitsi seisavad, kui neil on piirangud, mis võimulolijatel puuduvad.”

Autorite sõnul on uuringutulemustel mõju ka töökeskkonnale. „Juhid peaksid oma suuremaid valikuvõimalusi rohkem teadvustama ning mitte omistama sama alluvatele. Eriti siis, kui alluvad oma töös vigu teevad.”

See nõuab rohkem ülemuste ja alluvate vahelist diskussiooni ning teadlikkust, sest nii valikute kui ka takistuste puudumine on kõrvaltvaatajatele tihti nähtamatu.