Teadlased analüüsisid uuringu tarbeks andmeid instrumendilt CERES (ingl Clouds and the Earth's Radiant Energy System), mis asub mitmel NASA maavaatlussatelliidil ning mõõdab, kui palju energiat meie planeet päikesevalguse näol neelab ja kui suur osa sellest infrapunakiirguse kujul kosmosesse tagasi kiirgab.

Erinevust sissetuleva ja väljamineva energia vahel nimetatakse energia tasakaalustamatuseks; uuringust selgus, et võrreldes 2005. aastaga oli energia tasakaalustamatus 2019. aastaks kahekordistunud.

Samuti kasutasid teadlased maailma ookeanides levinud rahvusvahelise robotandurite võrgu ARGO täiendavaid andmeid, mis mõõdavad ookeanide kuumenemise kiirust. Teadlaste sõnul aitas CERESi andmete võrdlemine ARGO omadega tulemusi kinnitada, kuna teadaolevalt neelavad ookeanid kuni 90% planeedile jäänud liigsest soojusenergiast.

„Kaks väga eraldiseisvat meetodit Maa energia tasakaalustamatuse muutuste vaatlemiseks räägivad tõesti ühte keelt ja näitavad väga konkreetseid suundumusi,” ütles Norman Loeb, uue uuringu juhtivautor ja NASA CERESi juhtivteadur USAs asuvast Langley uurimiskeskusest. „Meie avastatud suundumused olid mõnes mõttes üsna alarmeerivad,” lisas ta.

Norman Loeb ja tema meeskond jõudsid järeldusele, et soojuse akumuleerumine on nii looduslikult esinevate kui ka inimtegevusest põhjustatud protsesside tulemus. Kasvavate kasvuhoonegaaside (nagu süsinikdioksiid ja metaan) kontsentratsioon Maa atmosfääris tingib meie planeedi suurenevat soojuse püüdmist ja kogumist.

Samal ajal põhjustab soojenemisest tulenev jääkihtide vähenemine seda, et vähem sissetulevat energiat peegeldub planeedi pinnalt tagasi.

Kuid teadlased leidsid ka seda, et Vaikse ookeani ostsillatsiooniks (ingl Pacific Decadal Oscillation; PDO) nimetatud protsess aitab muutusele kaasa. See korduv tsükkel põhjustab Vaikses ookeanis regulaarseid temperatuurikõikumisi, mis on viimase kümne aasta jooksul muutunud lääneosas jahedamaks ja idas soojemaks. Järgmise kümne aasta jooksul on aga oodata vastupidist trendi.

2014. aasta paiku alanud ebatavaliselt intensiivne PDO-faas vähendas ookeani kohal pilvede tekkimist, mille tulemusel suurenes teadlaste sõnul ka meie planeedile jõudva energia kogumine.

Norman Loeb rõhutab, et kuigi uuring hõlmab üsna lühikest ajavahemikku, viitab soojusenergia omastamise kiirus sellele, et Maa kliima on isegi rohkem tasakaalust väljas, kui seni arvatud ning kõik negatiivsed mõjud ei pruugi olla veel saabunud (sealhulgas järsem temperatuuri ja merepinna tõus), kui trend just vastupidiseks ei pöördu.

Uuring avaldati 15. juunil mainekas teadusajakirjas Geophysical Research Letters.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid