See ei saa nii jätkuda: elektritõuksidest on saanud kaasliiklejate hirmuunenägu
(255)
Jaaninädalal toimus Eestis e-tõuksidega 15 avariid, Pariisis tappis naine tõuksiga jalakäija. Seitse kümnest helsinglasest ja viis kümnest pelgulinlasest tajuvad kergliiklejates suurimat ohtu elule ja tervisele. Elektritõuksidest on saanud liiklusstiihia keskpunkt ja midagi tuleb kiiresti ette võtta, kirjutab Accelerista.com.
Mõni nädal tagasi kukkus kolleeg Eesti Päevalehest elektritõuksiga nii õnnetult, et murdis jalaluu ja peab seitse nädalat kipsis veetma. Eelmisel nädalal takerdus pereliige kergliikuriga Tallinna kesklinna äärekivisse ja põrutas selja ning murdis sõrmeluu. Need on vaid kaks paljudest "tavalistest" juhtumistest tõuksidega, kus (õnneks) on vaid üks vigastatu.
Jõledaid juhtumisi võiks olla rohkemgi, sest jalakäijana tuleb üsna sageli ootamatult ilmuvate tõukside eest end põõsasse heita – tihtipeale liiguvad tõuksijad kambakesi nagu metsseakari ja seal polegi muud kui põgeneda.
Üks rumal harjumus on elektritõukside kasutajatel veel – nad seisavad rattal kahe- ja isegi kolmekesi. Lõbu palju... kuni mõne suurema mügariku või äärekivini. Kiivriga tõuksijaid näeb vähe, rendiratastel praktiliselt üldse mitte.
Autojuhina olen linnas liigeldes valmis üllatusteks: suvaliselt üle tee sööstvad elektritõuksijad, punast tuld ning keelumärke mitte märkavad "särtsutajad", sõiduteel justkui auru all vonklevad kergliiklejad... see on Tallinna ja küllap muudegi linnade autojuhtide argipäev. Roolis olles ei hakka ma nendega "vaidlema", pigem kaotan aega ja venin mööda teed nagu kaamelitatt, kui tekitan võimaluse, et keegi saab viga, olgugi et mul võis olla õigus.
Jalgrattasadulas olen oluliselt ettevaatlikum, ja see ei tulene ealistest iseärasustest, vaid just elektritõuksidest, mis liiguvad hääletult ja kiiresti ja tihtipeale karjakaupa ning mille juhtide jaoks pole olemas teisi liiklejaid. No enamasti pole meid olemas...
Olukord on loll ja praegusel ajahetkel üpris lootusetu. Pole harvad need ööd, kui näen õudusunesid e-tõukside rünnakust. Ometi ei peaks see nii olema, sest me kõik oleme ju liiklejad niipea, kui koduukse selja taga sulgeme, ja meilt kõigilt oodatakse üksteisega arvestamist.
2020. aasta sügisel võttis riigikogu vastu liiklusseaduse muutmise seaduse, milles "kergliikur" on uus mõiste, mille alla käib ka elektritõuks. Maksimaalne kiirus piirati kergliikuritel 25 km/h-ni. Paraku ei taga seadusemuudatus kaasliiklejate turvalisust, sest tõuksidega on lubatud liikuda nii jalg- kui ka jalgrattateedel.
Elektritõuks on ahvatlevalt odav ja kiire
Ei saa salata, et olen isegi kaalunud elektrilise tõukeratta või monoliikuri soetamist: linnas on sellega praktiliselt igale poole kevadest lume tulekuni kiire juurdepääs olemas. Hind on taskukohane, hoiustamine lihtne.
Kodumaine Tuul oleks mu esimene valik: suured ja pehmed rehvid, millega saab sõita ka kruusateel ning kasvõi murul, mugav kodulaadimine, piisav sõiduulatus – mis sa hing veel tahad!? Tuule kõrval on veel ka Äike, ja neid nimetab tegija ise hellitavalt "sähkudeks". Oma sähkut ei ole ma siiski soetanud. Veel.
Renditõukside olemasolu on tervitatav: Tallinnas saab suvel neid kasutada ööpäevaringselt. Üks probleeme, rataste suvaline vedelema jätmine, on tõuksiparklate tekkimisega natuke leevenenud. Kõigepealt rendiks ning siis otsustaks, kas ostaks päriseks või mitte. Sest džungliseaduste aegu tuleb valmis olla üllatusteks.
Linnad ei ole e-tõukside pealetungiks valmis
Mulle tundub, et linnad – mitte ainult Eestis, vaid üleüldiselt – ei ole elektritõukside massiliseks tulekuks valmis, ja praegu ei oska keegi ennustada, kui kaua peataolek kesta võiks.
Soome liiklusturvalisuse keskuse värskest uuringust selgub, et koguni 68% soomlastest peab e-tõukse jalgsi liikujatele suurimaks ohuks. Elektritõuks lihtsustab ja kiirendab liiklemist, kuid seda vaid kasutajale – kaasliiklejatel ei ole neist just palju rõõmu, küll aga rohkelt ohuolukordi.
Eelmisel nädalal tegime koos PPA ekspertidega kokkuvõtte Pelgulinna usaldustsoonist. Üllatuslikult tuli välja, et nii autojuhid kui ka jalakäijad tajuvad üha suurema ohuna kergliikuritega sõitjaid.
PPA Põhja-Tallinna piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik Maianžely Uutar tõdes pelgulinlaste seas tehtud uuringu kokkuvõttes, et autojuht, jalgrattur ja tõukerattur on Pelgulinna elanike jaoks murekohad.
