Kas seda tegi kade rivaal, petetud abielumees või hoopis vaevatud abikaasa? Kuuldused levisid Viinis kiiresti, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Paljud Mozarti sümptomid, mis surmaeelsetel päevadel ilmnesid, võivad osutada mürgitamisele, aga kuna tema maised jäänused on St. Marxi kalmistult kadunud, ei suuda keegi tänapäeval leida käegakatsutavaid kuriteotõendeid.
Ka Mozarti biograaf Franz Niemetschek (1766–1849) jättis mõistatuse lahendamata. Ta kirjutas lihtsalt, et „arstid ei ole haiguse diagnoosis ühel meelel“.
Mozarti 35 eluaastat märgistasid alati haigused. Lapsena põdes ta rõugeid, kõhutüüfust, streptokokknakkusi ja teisi maohaigusi. Hästi on dokumenteeritud ka sümptomid surivoodil: tal oli kõrge palavik, lööve, turses ja valulikud liigesed.
Põhjus võis olla mürgitamine, kuid tänapäeva arstid usuvad, et see kõlab pigem nagu äge neerusündroom, mille põhjustas streptokokk-infektsioon. Nakkushaiguse vastu räägib aga Mozarti pruunika värvusega okse, mis osutab veritsevale maohaavandile või sellele, et tegemist oli füüsilise reaktsiooniga toonasele meditsiinikunstile.
Oksendamist ja ka aadrilaskmist peeti 18. sajandil imeraviks ning tohtrid rakendasid Mozarti peal mõlemat. Oksendusvahend kombineerituna aadrilaskmisega võis haiget Mozartit veelgi enam nõrgestada.
Oleks kibe saatuse iroonia, kui Mozarti elu igati päästa püüdnud arstid osutusid tema tegelikeks tapjateks. Pakutud haigusi on siiski teisigi.
Loe spekulatsioonidest Mozarti surma põhjuste kohta lähemalt juunikuu Imelisest Ajaloost
