Ameti kinnitusel on mitme annusega skeemid vaktsiinide maailmas väga tavaline praktika ning enamik meil kasutatavaid vaktsiine on mitmeannuselised. Näiteks näeb puukentsefaliidi vaktsiini manustamise skeem ette, et pärast esimest süsti saadakse umbes kuu aja pärast teine annus, siis aasta pärast kolmas, kolme aasta pärast neljas ja edasi uus annus iga viie aasta järel.

Kordusannuseid tuleb manustada teistelgi vaktsiinidel ja üheannuselisi vaktsiine on vähe. Kuigi Jansseni COVID-19 vaktsiini puhul kasutatakse hetkel ühe annuse skeemi, jätkatakse uuringuid, et veenduda immuunvastuse püsimises.

Ravimiameti teatel on kordusvaktsineerimine vajalik, et kinnistada meie organismis tekkinud immuunvastus. Mida see tähendab?

„On kindlaks tehtud, et korduv kohtumine haigustekitajaga teeb immuunvastuse tugevamaks ja kauakestvamaks," ütleb amet.

Esimese annusega aktiveerib vaktsiin meie loomuliku immuunsüsteemi - organismile tutvustatakse sissetungija „imitatsiooni" ehk viirusele iseloomulikku antigeeni, mille vastu hakkab organism valmistama antikehi. Samuti tekivad esimese immuniseerimise tulemusena meie organismis antigeeni suhtes spetsiifilised immuunrakud - T- ja B-mälurakud.

Teisel kohtumisel vaktsiinis oleva antigeeniga annavad varem tekkinud antikehad ja immuunrakud immuunvastuse väljakujunemisele justkui kiirema käigu (ingl boost). Tulemus on, et vaktsineerimise käigus tekkinud spetsiifilised mälurakud tunnevad sissetungijaks tembeldatud pahalase ära ka pikema aja möödudes ja algatavad kiire vasturünnaku kuid või aastaid pärast vaktsiini manustamist.

Kordusvaktsineerimine võimaldab seega mälurakkudel immuunvastust „harjutada" ja kinnistada, et see oleks võimalikult püsiv. Ka suureneb vaktsiini korduval manustamisel spetsiifiliste antikehade hulk ja nende afiinsus (seondumise tugevus) antigeeni suhtes.

Samuti põhjustab kordusvaktsineerimine antikehade klassi ümberlülituse - alguses rohkem toodetud IgM-antikehade asemel hakatakse rohkem tootma IgG-antikehi.

Mis juhtub, kui me ei lähe teist vaktsiiniannust saama?

Vaktsiinide kliinilistes uuringutes on näidatud, et pärast esimest annust jääb vaktsiini tõhusus tunduvalt madalamaks kui pärast teist annust (ligikaudu 50%). Seega, esimene annus võib anda meile küll kaitse, kuid me ei tea, kui kaua see püsib ja on kindel, et teine vaktsiiniannus tõstab kaitse tõhusust ning vähendab nii raske haigestumise kui ka sümptomaatilise haiguse tekkimise tõenäosust. Samuti on uuringutes näidatud, et mõlema vaktsiiniannuse manustamisel tekkiv kaitse vähendab ka haiguse edasikandumise võimalust.

Mõlema annuse manustamine on oluline ka uute viirustüvede valguses. Hiljutine Ühendkuningriigis tehtud uuring näitas, et Comirnaty (Pfizer) ja Vaxzevria (AstraZeneca) COVID-19 vaktsiinid kaitsesid uute tüvede vastu paremini pärast teist annust.

Vaktsiinide tõhusust uuriti India tüve (Delta tüvi) osas ning leiti, et mõlemad vaktsiinid olid sümptomaatilise COVID-19 ennetamisel (3 nädalat pärast vaktsineerimist) tõhusad vaid 30% ulatuses. Samas kaks nädalat pärast teist annust oli tõhusus juba 60-88%. Seega annab mõlema annuse manustamine olulise eelise ka mitme SARS-CoV-2 uue tüve osas.

Kuigi üks vaktsiiniannus on parem kui mitte midagi, tasub võitlust SARS-CoV-2-ga võtta pigem maratoni kui sprindina ja kuigi vaktsineerimine on vabatahtlik, kaitseme end vaktsineerides ka teisi ja seeläbi tagame hooliva ja toimiva ühiskonna.

Kõik see tähendab, et kaks vaktsiiniannust tagavad praeguste teadmiste põhjal parima kaitse nii vaktsiini saanu kui ka teda ümbritsevate inimeste jaoks - kaheannuseliste vaktsiinide puhul tuleb kindlasti teha mõlemad annused.