Tartu ülikooli teadustöö: homoseksuaalne sättumus ja kristlik identiteet ei ole konfliktis

Homoseksuaalsete kristlaste isiklikud lood näitavad, et seksuaalvähemuslik sättumus ei ole ilmtingimata konfliktis kristliku õpetusega, leidis Tartu ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute vilistlane Mari Weber, kes uuris oma magistritöös homoseksuaalse sättumuse ja kristliku identiteedi kooseksisteerimise näiteid.

Viimastel aastatel on teravad vaidlused kooseluseaduse teemal olnud korduvalt Eesti ühiskondliku debati osaks ning planeeritud on ka abielureferendumi korraldamist. Sõna on võtnud nii ilmalik üldsus kui ka kirikute esindajad.

Sealjuures on kirikute (eesotsas EELK-ga) ametlik arvamus jäänud samaks, mis Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) 2008. aastal oma seisukohavõtus homoseksuaalsuse küsimuses avaldas – tegemist on patuga. Sellist vaadet põhjendatakse abielu pühalikkusega, mis EKN piiblile tugineva arvamuse järgi on ainult mehe ja naise omavaheline liit ega kehti omasoolistele paaridele.

"Esile on kerkinud aga ka kiriku ametlikule õpetusele vastanduvaid arvamusi – seda nii vaimulike kui ka kristlaste seas," leiab töö autor. "Nendes seisukohtades kaheldakse piibli sõnasõnalises autoriteedis ning rõhutatakse, et kristluse põhisõnum on armastuse kuulutuses. See hõlmab ka samasooliste paaride omavahelise armastuse tunnustamist."

Samuti väidab töö autori kinnitusel moodne piibliteadus, et piiblis esinevad üksikud homoseksuaalset praktikat keelavad kirjakohad ei anna alust üheselt võetava kristliku dogma kujunemisele homoseksuaalse sättumuse, kooselu ja armastuse taunimisel. Rõhutatakse, et piiblit tuleb lugeda tolleaegse kultuurikonteksti valguses, mil puudusid tänapäeva teadusele toetuvad arusaamad inimese seksuaalsusest.

Weber vaatles uurimistöö raames lähemalt nii vastu- kui ka pooltargumente, kajastades kirikukogude ametlikke seisukohavõtte, vaimulike arvamusavaldusi ning ka laiemalt teoloogilises diskursuses toimuvat, ning viis läbi viis intervjuud homoseksuaalsete kristlastega.

"Homoseksuaalseks kristlaseks olemise lood sisaldasid eripalgelisi isiklikke katsumusi, mis algasid sättumuse avastamisest ja kristlaseks saamisest ning lõppesid kahe identiteedi omavahelises integreerumises. Intervjueerimise hetkeks ei näinud ükski neist enam teoloogilist ega moraalset konflikti oma sättumuse ja usulise identiteedi vahel," ütles Weber.

Seda põhjendati modernsel piibliteadusel põhineva arusaamaga, mille järgi ei saa pühakirja võtta sõna-sõnalt, vaid tuleb arvestada ka selle kirjapaneku ajastule omaseid ühiskondlikke norme, mis tänapäevaks on suures osas muutunud. Seetõttu leidsid homoseksuaalsed kristlased, et usu kese asub eeskätt armastuse kuulutuses, Jeesuse Kristuse isikus ning ligimese teenimises.

Nende arvates pole inimese seksuaalne sättumus ristiusu keskne teema ning nad leiavad, sellele pannakse ebaproportsionaalselt palju taunivat rõhku.

Samuti leiti, et kiriku õpetuses peaksid kajastuma ka tänapäeva teaduse seisukohad, mis käsitlevad homoseksuaalsust kui inimseksuaalsuse vähemuslikku, kuid sellegipoolest loomulikku avaldumisvormi.

Töö tulemustest järeldubki, et homoseksuaalsus ja kristlus ei ole omavahel ilmtingimata konfliktis. Samuti saab töö autori hinnangul öelda, et lõhe kiriku õpetuse ja akadeemilise teoloogia vahel võib antud küsimuses olla väga suur, mistõttu on kõiki osapooli – seksuaalvähemusi, kirikujuhte, vaimulikke aga ka piibliteadlasi ja teolooge – kaasav diskussioon Eesti kiriklikus kontekstis väga vajalik.

Mari Weberi magistritööga „Narratiivne uurimus homoseksuaalsest sättumusest ja kristlikust identiteedist viie intervjuu põhjal" on võimalik tutvuda Tartu ülikooli veebis.