Gripiviirused jätavad endast mulje kui teadvusega olevustest, kasutades oma ogavalke selleks, et inimese organismis kindla suuna ja püsiva kiirusega ringi veereda — nagu mootoriga käitatavad rattad —, kuni nad jõuavad nakkuse esilekutsumiseks sobivaimasse paika.
Seda, et gripiviirused liiguvad sissehingamisel mööda organismi hingamisteid, teati juba ammu, kuid alles hiljuti on uurijad avastanud, et haigustekitaja tõukab end ise edasi kahe ogavalgu abil.
Gripi kahel ogavalgul on eri ülesanded. Hemaglutiniini vajab viirus selleks, et kinnituda rakumembraanil paiknevatele suhkrutele. See ei pruugi aga alati olla raku nakatamiseks kõige sobivam piirkond, mistõttu vajab viirus ka ensüümi nimetusega neuraminidaas, mille ülesanne on loodud sideme katkestamine. Üheskoos toimides võivad valgud viia viiruse sellisesse olekusse, kus see sõna otseses mõttes veereb.
Kui ogavalkude seisund vaheldub kiiresti vaheldumisi kinnitumise ja sideme katkestamise vahel, hakkab viirus veerema ühes suunas nagu ratas. Viimaks jõuab haigustekitaja rakku sisenemiseks sobivasse punkti, neeldub rakku ja hakkab levitama nakkust.
Viiruseid ei peeta elusolenditeks, vaid organismis juhuslikult levivateks kapseldatud DNA kogumiteks. Arusaamine, et need haigustekitajad võivad omal jõul liikuda — koos teadmisega, kuidas see täpselt aset leiab —, tähendab tõenäoliselt uusi võimalusi vaktsiinide väljatöötamiseks ja võimalik, et isegi gripi ravimiseks.
Näiteks, kui suudaksime kirjeldatud ogavalke kahjustada, ei saaks viirus rakku siseneda ega tõenäoliselt ka sama tõhusalt ringi liikuda. Igal juhul hävitaks ogavalkude kahjustamine viiruse tasakaalu.
Uurimuse autorid näitasid ka, et isegi kui suhkruid, mille külge üks ogavalkudest kinnituda saaks, on rakumembraanil piiratud hulk, suudab viirus end ikkagi edasi veeretada. Edasiste uuringutega vajab vastamist hulk küsimusi — näiteks, mis paneb viiruse veeremise raku nakatamisel peatuma?
„Bakterid oskavad ujuda. See on põhjus, miks nad suudavad läbida pikki vahemaid ja miks nad on ohtlikud. Kui ka viirused suudavad liikuda, tuleb vaagida, kas selle nähtuse mõju on tõeliselt suur ja selle suhtes tuleb midagi ette võtta, või ehk pole see eriti oluline. Just seda peaksid viroloogid nüüd järgmiseks uurima,” selgitas uurimuse üks autoreist, Saksamaal tegutseva Heidelbergi ülikooli füüsik Falko Ziebert.
Ka mõnedel koroonaviiruse variantidel on kaks ogavalku — kuigi peamisel variandil on neid ainult üks —, mis tähendab, et uurimuse tulemusi võib olla võimalik laiendada ka praegust pandeemiat tekitavale patogeenile.
Koroonaviirus paikneb enamasti tilgakeste sees, mida hingatakse välja ja mille kaudu nakkus reeglina levib, kuid uus avastus gripi liikumisvõime kohta loob seni veel kontrollimata hüpoteesi, et ka koroonaviirus võib rattana ringi veereda.
Uurimus ilmus teadusajakirjas Physical Review Letters.