Ta ei olnud oma juudivihkamises kaugeltki üksi. Antisemitism oli Euroopas levinud ja eelarvamused said erilise tuule tiibadesse siis, kui natsid 1933. aastal võimule tulid. Viis aastat hiljem kees vihkamine üle, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Adolf Hitler marssis sihikindlalt 1923. aasta 8. novembri õhtul läbi rahvast täis lokaali, tõusis poodiumile ning tulistas püstolist lakke. „Puhkenud on natsionalistlik revolutsioon,“ karjus ta.

Koos Hermann Göringi ja mitme teise tippnatsi ning mitmesaja relvastatud natside rünnakrühma SA sõduriga viibis Hitler Münchenis õllekeldris Bürgerbräukeller. Sinna olid kogunenud paljud Baieri prominentseimad poliitikud.

Väikeste mustade vuntsidega austerlase mõtteis oli üksainus siht: riigivalitsuse kukutamine ja natsipartei lõpliku võiduni juhtimine. Tema inspiratsiooniallikaks oli Itaalia fašistide liider Benito Mussolini, kes oli aasta varem mõne päevaga Itaalias võimu haaranud.

Hitler ja tema järgijad olid aga teinud valearvestuse. Riigipöörde kavandajatel polnud kontrolli ei politsei ega armee üle. Samuti ei julgestanud neid rahva toetus.

9. novembri hommikuks oli selge, et nõndanimetatud õllekeldriputš oli täielikult läbi põrunud.

Äpardumise hind oli kõrge. Tulevahetuses politseiga hukkusid 16 natsi ja kolm politseinikku. Natsipartei keelustati ja pärast kohtuprotsessi mõisteti Hitler viieks aastaks riigireetmise eest vanglasse.

Hitler kasutas vanglas istumise aega selleks, et panna paberile oma programmiline teos „Mein Kampf“ („Minu võitlus“). See oli pooleldi autobiograafiline ja pooleldi poliitideoloogiline agitatsioonikirjutis, mille üks keskseid mõtteid oli natside kinnisidee, et juudid tuleb Saksamaalt välja ajada. „Tumedapäine juudinoorsugu ootab tundide kaupa, saatanlik pilk silmis, hõõgudes ja luurates pahaaimamatu tüdruku järel, keda ta kavatseb võrgutada, saastades sellega tema verd ja röövides ta meie endi inimestelt,“ kirjutas Hitler.

Natside liidri veendumuse järgi töötasid juudid varjatult maailmavalitsemise ülevõtmise nimel. Lisaks pidas ta neid vastutavaks sakslaste valusa lüüasaamise eest Esimeses maailmasõjas.

Oma teoses väidab Hitler, et aarialased –puhtaim, intelligentseim ja tugevaim rass – satub väljasuremise äärele, kui neid segatakse alama juudi rassiga, mis tema silmis oli kõigi pahede põhjuseks.

Teose „Mein Kampf“ toel lootis Hitler kindlustada oma positsiooni paremtiiva loomuliku liidrina, kui ta ükskord taas vabaks saab.

Strateegia toimis. Baieri liidumaa valitsus andis talle 1924. aasta detsembris armu ning 1925. aasta veebruaris võis Hitleri juhitav natsionaalsotsialistlik partei NSDAP põranda alt välja tulla. Seda eeldusel, et partei­liikmed loobuvad oma kraaklevatest meetoditest ja korraldavad streike jm poliitilisi üritusi ainult seaduskuulekal moel.

Natside viha juutide vastu ei olnud ainulaadne nähtus. Nii Venemaal kui ka Lääne-Euroopas oli juute 19. ja 20. sajandil taga kiusatud ja alla surutud. Kõlasid süüdistused, et juudid olid liiga silmapaistvad ja hõivasid tähtsaid ametikohti finants- ja kultuurielus.

Konspiratsiooniteooriad, et juudid on vaenulikud ja hirmuäratavad ning nad soovivad maailmas ülemvõimu saavutada, levisid kristlike natsionalistide seas paljudes riikides. Sageli tuginesid need „Siioni tarkade protokollidele“, antisemiitlikule võltsingule, mis avaldati 1903. aastal ja ringles paljudes maailma maades. Väljamõeldud protokolle tõlgendati kui rahvusvahelise juudi konverentsi autentset protokolli, kuid tegelikult oli selle fabritseerinud Vene julgeolekupolitsei.

Politsei eesmärk oli saavutada see, et tsaar Nikolai II intensiivistaks Venemaal võitlust radikaalsete juutide vastu. Protokollide kohaselt ihkasid juudid ülemvõimu kogu maailmas ja kavatsesid seetõttu kukutada kristliku tsivilisatsiooni, asendades selle liberalismi ja sotsialismiga.

Kuigi võltsing paljastati 1921. aastal, jätkas Adolf Hitler kinnitamist, et protokollid on ehtsad. Natside liidrid kasutasid võltskirjutisi innukalt propagandas, mis lõpuks sillutas teed holokaustile.

Loe holokausti juurtest lähemalt maikuu Imelisest Ajaloost