Mehhikos Cholula linna keskel kõrgub tasandike kohal võimas küngas. Kohalikud tähistavad seda nimetusega Tlachihualtepetl ("inimeste tehtud mägi") ja selle sees peitub Cholula suur püramiid.
Mudatellistest ehitatud rajatis mattus ajapikku taimestiku alla ja hakkas hilisemal ajal meenutama lihtsalt suurt mullaküngast. Umbkaudu 400-meetrise küljepikkusega ja 65 meetri kõrgune püramiid on ruumala poolest maailma suurim.
Mõnede ekspertide väitel on see üldse kõige suurem teadaolev mälestusmärk; see võib olla ka kõige kauem järjest rakendust leidnud rajatis Ameerika mandritel.
"Nii mitme ülivõrdega kirjeldatava hoone kohta on selle olemasolust teadlikud üllatavalt vähesed inimesed," märgib arheoloog Geoffrey McCafferty.
Püramiid kätkeb endas 2500 aasta jagu Mesoameerika ajalugu — kroonikat eri tsivilisatsioonidest, mis on muutnud selle välimust ja sümboolset tähendust kaugest minevikust kuni tänase päevani. „Ma nimetan seda kõige tähtsamaks püramiidiks, millest te kunagi kuulnud pole,” ütleb McCafferty.
Paljud püramiidiga seonduvad küsimused – nagu kes seda omal ajal ehitama hakkas ja miks – on avatud spekulatsioonidele. Hoolimata peaaegu sajandi vältel tehtud arheoloogilistest uuringutest on Cholula religioosne kese jäänud tänini üheks suuremaks mõistatuseks Mesoameerikas.
Esimesed väljakaevamised toimusid juba 19. sajandi hakul, kui rajatist käis uurimas Saksa maadeavastaja Alexander von Humboldt. Tõsiseltvõetavad teadusuuringud algasid siiski alles 1930. aastatel, mil arheoloogid esmakordselt püramiidi sisemusse tunneli kaevasid.
Uskumatul kombel ei avastanud nad end tungimas mitte üheainsa rajatise sügavustesse, vaid läbi mitme püramiidi, millest igaühel olid altarite, platvormide ja treppidega fassaadid, mis kunagi olid moodustanud hoone väliskülje. Cholula suure püramiidi sisemuses lasuvad matrjoškadena üksteise otsas vähemalt neli selgelt eristatavat ehitusetappi.
Kes iganes iidse hoone kavandajad ja rajajad tegelikult polnud, mäletavad legendid neid nüüdseks vaid kui hiiglaste, nn quinametzini rassi esindajaid, kes asteekide muistendite kohaselt asustasid Maad meie ajastule eelnenud Päikesevihma (Nahui-Quiahuitl) ajastul.
Püramiidi algne tähendus pole selge, ent McCafferty usub, et selle rajajad pidasid seda „maailmanabaks” (ld axis mundi) — allmaailma, Maad ja taevariiki ühendavaks kosmiliseks teljeks.
Püramiidi sisemusest leitud seinamaalidel kujutatakse olendeid nagu sisalikud ja jaaguarid, aga ka inimkoljusid ja jäädvustusi pidustustest, kuid kirjalike ajalooliste ürikute puudumisel on nende täpse tähenduse kohta keeruline midagi välja selgitada.
Hispaania konkistadoorid alustasid enese teadmata uut peatükki püramiidi ajaloos, kui rajasid selle tippu katoliku kiriku. 500 aastat hiljem seisab see kirik hispaaniakeelse nimetusega La Iglesia de Nuestra Señora de Los Remedios (Tervendaja Neitsi Maarja kirik) jätkuvalt püsti.
Teadaolevalt on Cholula suur püramiid ainus rajatis kogu Mesoameerikas, mille pidev kasutamine nüüdisajal jätkub — tõtt-öelda peavad katoliiklased seda üheks kõige pühamaks paigaks maailmas.
Tegelikult ei erine see, kuidas inimesed muinasajal püramiidi kasutasid, oluliselt sellest, kuidas seda kasutatakse nüüdisajal — Tervendaja Neitsi Maarja jagab paljusid omadusi rohkem kui ühe Mesoameerika jumalannaga.
