Teeme paar asja kohe selgeks: ei, ma ei ole ilmeksimatu autojuht, aga ma teen liigeldes kõik endast oleneva, et kaasliiklejatele rumaluse või hoolimatuse tõttu mitte põhjustada peavalu ja põhjendamatuid kannatusi.

Jah, need asjad, mis mind liikluses närvi ajavad, ei ole kaugeltki originaalsed, vastupidi, need käitumismustrid on kahjuks levinud ning võib arvata, et tekitavad paljudele frustratsiooni.

Ehk võtaks siis end kokku, keegi meist pole maailma naba ega ammugi ilmasammas – sekundi murdosaga võivad pisiasjad nagu Iittala mariskoolide sakid kokku klõpsuda, käib pauk, keegi lõpetab haiglavoodis või isegi morgis. Kui süüdlane jääb ellu, siis läheb kinnimajja kah või vähemalt maksab valuraha.

Kui sa ei oska paaritada, siis ära näpi!

“Kule ma olen roolis, saan küll sinuga rääkida,” (telefon risti käega kõrva juures või õla ja kõrva vahele surutud), “Kui ma praegu kohe sellele kõnele ei vasta, siis tuleb maailmalõpp!”, “Mis sa tõmbled ja kiirustad, ma vastan siin rohelise tule all oma töömeilile!”

… saate aru, kuhu ma sihin. Kõige nõmedam, mis üldse olla saab, et linnatänavad on täis autopiloodil sõidukeid – ammu selgeks tehtud, et autojuhtimine ja samal ajal telefoniga rääkimine või selle näppimine ei käi kokku!

Mul on kaks korda üle varvaste sõidetud ja loendamatu arv kordi peaaegu otsa põrutatud, sest juht oli hõivatud telefonikõnega. Ja need ei ole mosse- ega siglajuhid, kes lõdva randmega rööprähklevad – mida vanem auto, seda rohkem on selle teel hoidmisega tegemist, loogiline!

Epideemia, mis ei näita taandumise märke, ehkki sõidukid on järjest moodsamad ja telefoni “paaritamine” käib pärast esimest tutvumist automaatselt. Mistahes tänapäevasesse autosse istudes kulub hetk, et oma seade ja kogu seal olev sisu infolustiga ühendada.

Mis on sinu vabandus, et sa oma käru ja käe külge kasvanud telefoni ära ei paarita? “Äää, ma ei viitsi,” “see on nii ebamugav”, “kui autos on teised ka, siis ma ei taha, et nad kuulevad”, jne.

Vaata, sellega on väga lihtne: on olemas säärane asi nagu viisakus. Kui sõidad teistega koos autos ning telefon heliseb, siis ütled helistajale: “Tere, ma olen roolis, aga helistan mõne aja pärast tagasi.”

Ja siis on olemas tervemõistuslik lähenemine oma võimekusele. Kui ikka telefoni paaritamine või nn kõrvaussi või minu poolest kasvõi nutikellalt kõnedele vastamine käib üle mõistuse, kannata ära, et sõidu ajal ei räägigi!

Pane telefon kaugemale. Eriti linnas ringi rüsades on rohkem tõenäoline see, et sa paned pusarasse kui see, et maailm kokku kukub põhjusel, et sa oled paarkümmend minutit levist väljas.

Räägi nagu seinale – tühjagi sellest arvamusavaldusest siin muutub! Kaasliiklejatel ei olegi just palju võimalusi nuhvlinugistajaid ja autoroolis akuutset logorröad põdevaid juhte korrale kutsuda.

Ja nugilised teavad seda. Linnas pole “kõksud” enamasti katastroofilised, tüübid lasevad kindlustuses auto(d) korda teha ja panevad samas vaimus edasi.

Kas sa sõid koeratoitu, et mu tagumikku nuhutad?

Telefon kõrva juures ja nina tagumikus! Mis pagana komme see on p..ses sõita? Tundub, et anekdoot mehest, kes koeratoitu sõi ja seepeale tagumikke nuhutama kippus, on lugu elust enesest.

Vihalehekesena eessõitja tagaossa kleepuvad autojuhid on linnaliikluses teine pandeemiline nähtus, mis täiega närvi ajab: eessõitjana pean üliettevaatlikult pidurdama ja pööret tehes kõiki tulesid vilgutama, et tagumine mu autot (ja mu kaela, mis ka väikese tagantkõksuga kõvasti viga saada võib!) ära ei äestaks. Tüütu, vastik!

Kui raske saab olla pikivahe pidamine? Kui sõidukil on olemas kohanduv kiirusehoidja koos ummikuabiga, tuleb neid kasutada. Kui ei ole, tuleb ise see autopikkus eessõitjaga välja pidada. Ja kui silmamõõt on nigel, siis päris tõsiselt mõelda, kas on üldse autorooli asja, päriselt ka!