Moskva haare – laiem, kui tunnistatakse. Ukraina on vaid üks käik suuremas mängus
(19)
Vastuaktsioonina agressorile alanud Lääne sanktsioonide poliitika sünnitas ka teatud rindejoone – ühel pool demokraatlikud, teisel autoritaarsed riigid, kirjutab politoloog Toomas Alatalu ajakirjas Kaitse kodu!
Seda aitas vormistada Moskva juhitud Euraasia Liidu (Venemaa, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõzstan, Armeenia) teke, mille koosseisu otsustas Euromaidan kui Ukraina rahva soov jääda Euroopasse siis, kui riigi president oli teinud valiku Putini Euraasia kasuks.
Liitlased Balkanil
Ukraina revolutsioonile järgnenud sündmused kinnitavad tekkinud rindejoone auklikkust. Jätkab ju Saksamaa valitsus Nord Stream 2 ehitamist, mis on selgelt Ukraina ja kogu Ida-Euroopa vastane samm.
Ent on ka peenemaid rindeületamisi kui merepõhja pandud gaasitorud. Septembris 2016 korraldati Krasnodari krais Venemaa, Valgevene ja Serbia ühised sõjaväemanöövrid „Slaavi vendlus“. Kõlav nimi ja tegevuspaik n-ö sealpool Ukrainat.
Juunis 2019 toimusid need manöövrid juba Serbia pinnal ehk siis päris Euroopas. Septembris 2020 jättis Serbia viimasel hetkel oma eliitüksuse revolutsioonist haaratud Valgevenesse saatmata. Kas aga „Slaavi vendlus“ jääbki kahe osavõtjaga ürituseks, on täna, Serbia ladviku kõikumist teades, veel vara öelda.
Väed Kaukaasias
Ukraina agressiooni järgselt suutis Venemaa augustis 2015 käivitada iga-aastased rahvusvahelised armee mängud (International Army Games), mis toimuvad Aasia riikide territooriumitel, ent kus osalevad ka Aafrika ja Ladina-Ameerika väeüksused. Demokraatlikest riikidest on neist seni osa võtnud Iisraeli ja Kreeka esindused (2020 oli esindatud 28 armeed).
Võisteldakse tehnika valitsemises, seega on mängud eeskätt Vene sõjatehnika näitamise koht – nii oma kui ostjariikide meeste esituses. Mõistagi annab see võimaluse ka relvajõudude ladvikute suhtlemiseks ehk pehme jõu edendamiseks.
Vaatamata mängude lühikesele ajaloole pole raske märgata, kuidas neist osavõtt on mõnes kohas asendunud tõsisema ettevõtmisega. Üheks selliseks olid kindlasti 21.–26. septembril 2020 Põhja-Kaukaasias, Kaspia ja Mustal merel toimunud manöövrid Kavkaz 2020, kus osalesid Venemaa, Valgevene, Armeenia, Hiina, Iraani, Myanmari ja Pakistani üksused.
India loobus, Aserbaidžaan saatis kohale vaatlejad, ent juba 27. septembril algas Aserbaidžaani-Armeenia sõda. Nagu teada, lõpetas selle relvarahu ja 2000-mehelise Vene rahuvalvajate üksuse asumine sõdijate vahele Mägi-Karabahhis.
Toetus Kagu-Aasias
Saab öelda, et Kavkaz 2020 sai teisegi sõjalise jätku – kohalolnud Myanmari armeejuht (aastast 2011) Min Aung Hlaing pani 1. veebruaril 2021 toime riigipöörde ja kukutas Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi valitsuse.
Nagu teada, puhkes kohene rahva vastuhakk, millele armee on vastanud julmalt. 27. märtsil tähistati Birma (Myanmari varasem nimi) armee loomise 76. aastapäeva ja selle looja oli Aung San ehk kukutatud riigijuhi isa.
Armee oli selleks hetkeks tapnud juba 324 isikut, kuid pidutses. Lääneriigid protestisid, ent kaheksa naabrusriiki olid esindatud oma kaitseatašeedega, Venemaa aga oli kohale saatnud asekaitseministri Aleksandr Fomini.
Tasub teada, et jaanuaris 2016 väisas Myanmari Venemaa kaitseminister Šoigu ja SIPRI andmetel on riik teinud 16% viimase viie aasta relvaostudest Venemaalt.
Mõjuvõim Euroopas
Myanmari siseelu on olnud keeruline ja riigi rajaja tütar on enamiku oma elust veetnud koduarestis. Alles 8888 ülestõus ehk 8. augustil 1988 toimunud ülestõus andis talle võimaluse aeg-ajalt välismaal käia, kuid tema osalust kodumaa poliitikas välistab paragrahv, mis ei luba olla abielus välismaalasega.
2011 tehti Aung San Suu Kyi jaoks põhiseaduseväline riiginõuniku koht ja 2016–2021 koheldi teda kui riigijuhti.
Tema probleemid asuvad pigem välis- kui kodumaal. Igal juhul on läinud nii, et USA ja Euroopa õigusriigist jutlustajad pole piisavalt mõistnud selle naise võimalusi sõjaväe poolt kontrollitud riigis.
Piinlik märkida, aga kui Aung San Suu Kyi sai koduarestis istutud aastail oma vägivallatu taktika eest eri riikides kümneid tunnustusi, siis viimastel aastatel tühistati Euroopas üksteise järel tema audoktorikraadid, medalid ja aukodaniku tiitlid, septembris 2020 tegi sama Europarlament, kes nullis Sahharovi preemia andmise (Nobeli rahupreemia on n-ö igavene).
Põhjusena viidatakse Myanmari pinnale tulnud moslemivähemuse represseerimisele, mille kohta Aung San Suu Kyi antud selgitused pole Lääne tegijaid ja kohtuvõime siiani rahuldanud. Arusaadavalt tegi see tema kukutamise armeele kergeks, rahvas on aga selgelt oma suhtumist näidanud ja mis saab edasi, ei tea keegi.
Kontroll Kesk-Aafrikas
Läks aga nii, et Aserbaidžaani pinnale samuti uue väekontingendi paigutamise (teadu asub Vene väegrupp ammu Armeenias) ja Myanmaris repressiivse armee avaliku toetamise vahepeal jõudsid 300 Venemaa sõjaväeinstruktorit maanduda veel ühes riigis ja seal ka ohvritega lõppenud lahinguid pidada.
Venemaa välisministeerium teatas 22. detsembril, et reageeriti operatiivselt Kesk-Aafrika Vabariigi juhtkonna palvele tagada riigis stabiilsus viis päeva hiljem toimuvate valimiste eel ning et sõnum meeste läkitamisest olla saadetud ÜRO Julgeolekunõukogu komiteele 2127.
Nimetatud numbrit kannab ÜRO resolutsioon, millega järjekordne kodusõda selles riigis 2013. aastal lõpetati, seda Prantsuse ja Ruanda rahuvalvajate kohalesaatmisega. Kolm aastat hiljem valiti presidendiks Faustin Touadera, kelle ihukaitse pärines Venemaalt, ja ... igal juhul Prantsuse kontingent lahkus riigist.
Tänaseks on teada, et detsembris 2020 palus Touadera venelaste kõrval appi ka 300 Ruanda sõdurit ehk siis Ida ja Lääne tasakaal nagu säilis. 29. märtsil tuli juba säärane uudis, et Venemaa välisminister Lavrov õnnitles Touaderat tagasivalimise puhul ning lubas Venemaa nimel tema toetamist kahepoolse lepingu alusel ja ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena.
See viimane on täiesti uus sõna rahvusvahelistes suhetes – saadan väed kohale kui viie suure klubi liige. Moskvalt lühikese aja jooksul teine säärane soolo, sest Armeenia-Aserbaidžaani tüli lahendamist koordineerib ju kolmik Prantsusmaa, Venemaa, USA, seega ilma viimaste nõusolekuta ei saanud ju Moskva oma 2000 meest Mägi-Karabahhi saata.
Ehk siis oleme jõudnud seisu, kus tuleb tunnistada – toimib ka säärane diplomaatia, millest avalikult ei räägita.
Teemantide isand
Toimuvat laiemalt võttes on Kesk-Aafrika Vabariik (KAV) üks paljudest Prantsuse ekskolooniatest. See asub tõepoolest Aafrika keskel, naabriteks Tšaad, Sudaan, Lõuna-Sudaan, Kongo ja Kamerun. Elamiseks ränk kliima, ent rikkusteks teemandid ja kuld. Pole siis ime, et juba esimesel iseseisval kümnendil olid kohal ka Moskva ja Peking.
Nagu öeldud, lahkusid prantslased KAV-st 2016, et kontsentreeruda sõdimisele Liibüa liidri Muammar Gaddafi kukutamise järel tekkinud kalifaadi kolletega Tšaadis ja Malis.
Liibüas endas aga tekkis eriti segane ja mitmekordne vastasseis, sealhulgas Türgi ja Venemaa toetatud jõudude vahel, mis detsembris-jaanuaris lahenes esimeste ja sel puhul ka Lääne kasuks.
Sestap jääb mulje, et see, kuidas teised suured lubasid Venemaal toimetada KAV-s, oli omamoodi kompensatsioon tagaplaanile jäämise eest Liibüas. Majanduslikult ja asupaiga mõttes oli see selgelt kurnav tasu. Pealegi üleliigne, sest nüüd on kõik Aafrika tuntud teemantide kohad – Angoola, KAV, Namiibia, LAV, Mosambiik – Moskva kontrolli all.
Pole raske ennustada peatselt algavaid ümberjagamiskatseid. Seda enam, et KAV-s toimunu diplomaatiline põhjendus on nõrk.
Uue eelposti rajamine Kesk-Aafrikas on Moskva poolt nii avantüür kui ka väljakutse Läänele. Elame ju jätkuvalt Ukraina kriisi järgses maailmas. Eks aeg näita, mismoodi sellele vastatakse.
