Seda nii Tartu maleva pioneeridele kui ka ligi 40 pealtvaatajale, kes on kogunenud tehase sissesõidu juurde, et olla tunnistajaks Tartu maleva pioneeride ettevalmistatud kätetööle – lõhata kaks punasest Liivimaa tellisest laotud 45 m kõrgust korstnat, kirjutab ajakiri Kaitse kodu!
Peatselt kostavad kaks vilet ja pealtvaatajate sumin asendub vaikusega. Õhus on tunda elektrit, kuniks kostab esimene pauk, mis võtab endaga kaasa pool 27 kg lõhkeainest ja purustab esimese korstna jalami, sundides korstnat omaenda raskuse mõjul ümber kukkuma.
Loetud hetked hiljem käib teine kõmakas ja langeb ka naaberkorsten, misjärel kattub terve ala sammhaaval oranžika tolmuga, mida tormituul kannab ka pealtvaatajateni koos turbase lõhnaga.
Kerime nüüd aega tagasi ja kirjeldame, millega Tartu maleva pioneerid hakkama said.
Ettevalmistus – edu pant
Kuigi lõhkamine kestis pealtvaatajate jaoks ainult mõned hetked, oli selle taga 15 kaitseliitlase kahepäevane töö, mis kestis ligemale kaheksa tundi ja algas juba päev varem.
Kõigepealt alustasid pioneerid korstnatesse aukude puurimisega, et need siis laengute ja liivaga täita. Korstnad polnud täpselt ühesugused. Ühele tuli auk puurida 60 cm ja teisel 75 cm sügavusele. Kahe korstna peale kokku tuli teha peaaegu 90 auku. Ühe augu puurimiseks kulus aega umbes kümme minutit. Kasutades nelja puurvasarat, võttis esimene osa tööst aega ligikaudu neli tundi.
Augud puuritud, tuli hakata neid topistama. See protsess oli lihtsam ja käis poole tempokamalt, ühe augu kohta kuni viis minutit. Kõigepealt tuli aukudesse paigaldada laengud ja täita ülejäänud tühimik tihedalt liivaga. Kui kõik laengud olid aukudesse sisestatud ja omavahel ühendatud, jäi ainult liini vedamine, et lõhkeaine ohutus kauguses lõhata.
Lõhkamiseks kasutasid Tartu maleva liikmed tsiviillõhkeaineid. Tavaliselt harjutavad pioneerid detoneerivat nööri ise sõlmima, süütenööri parajaks lõikama ja detonaatoreid ka valtsima. Seekord kasutati lahendust, mis põhines täielikult non-electric-kaablitel (NONEL), mida sai ette valmistatud klambritega mugavalt gruppidesse ühendada.
Töö puhul oli oluline, et lõhkeaine tekitaks võimalikult palju purustusi just plahvatuse käigus tekkivate gaasidega ja selleks kasutati aeglasema põlemiskiirusega dünamiiti.
Tormi keerises
Turvalisuse tagamiseks jäi pioneeride viimaseks ülesandeks killukaitse rajamine korstnate ümber, et plahvatusest tekkivaid kilde peatada. Õnneks oli vanast turbakombinaadist võimalik leida ja taaskasutada selleks sobivat materjali, näiteks äraviskamisele määratud transportöörilinte, mis nüüd enne lõplikku utiiliminekut said viimast korda praktilise rakenduse.
Oleks võinud eeldada, et tunnid mööduvad kaitseliitlastele stoiliselt tööd rügades ja suurimaks väljakutseks aukude puurimise kõrval osutub ehitustolmu tõrjumine – kuid võib-olla see olekski olnud liiga lihtne. Kui Tartust välja sõites paistis veel päike ja enamikus Eestimaa paikades olid lumehanged ära sulanud, siis niimoodi see ei jäänud.
Laupäeva teisel poolel hakkas ennast ilmutama tugev arktiline tuul, mis tõi kaasa tiheda lumesaju. Hommikupoole tööd ebamugavaks teinud ehitustolm küll kadus, kuid asendus jäite ja lumega. Tormi halvimatel hetkedel oli nähtavust ainult paar meetrit ja pühapäeva hommikuks oli kogu maa kaetud lumevaibaga. Asjaolu, mis töö tegemise kindlasti ebamugavamaks muutis.
Kogemuse võrra rikkam
Ent vahetustega töötades tempo püsis ja pühapäeva lõunaks oli kõik valmis. Vahetult enne pioneeride töö lõpusirgele jõudmist hakkas ka ilm näitama leebumise märke. Lõhkamiste ajaks oli päike uuesti väljas ning raugenud ka lumesadu. Ideaalne ilm pealtvaatamiseks.
Tartu pioneerirühm sai oma väljaõppes erakordse kogemuse. Rahuajal ei avane mitte just iga päev võimalust omal käel õppida hoonete varistamist puuraugu meetodil, kasutades selleks just tsiviillõhkeaineid, mida tavaliselt Kaitseliidus ega Kaitseväes ei kasutata.
Seepärast oli tegu igale võitlejale hindamatu kogemusega, mida annab edukalt kasutada näiteks linnalahingus.
