Võrreldes mitmete naaberriikidega suutsime tagada oluliste teenuste töökindluse ka füüsiliste büroode sulgemisel. Digiõppest rääkides meenuvad seevastu pigem tehnoloogilised viperused, ebamugavused ja stressis koolirahvas. Kuidas saaksime olla maailmas eesrindlikud ka e-õppe valdkonnas?

Õpetamine ja õppimine on muutumas - teadsime seda juba enne koroonaviirust, mis meid jõuga ja ootamatult distantsõppele surus. Nagu paljudes teisteski valdkondades, nagu näiteks meditsiin ja kaubandus, on ka hariduses olnud koroonakriis katalüsaatoriks, mis kiirendas seniseid protsesse.

Paslik on siinkohal meenutada, et 20. sajandi suurimaid majandusteadlasi Joseph Schumpeteri ütles, et igasugused langusperioodid restruktureerivad ühiskonna toimimise mehhanisme efektiivemaks ning kasumlikumaks. Seda mõtet toetab ka McKinsey uuring, mille kohaselt survestas kriis ettevõtteid tegema kaheksa nädalaga digitaalse arenguhüppe, millesarnase efekti oleks tavarütmis saavutanud ligi 5 aastaga. Tõsi, antud uuring peegeldas eeskätt USA olukorda ning Eesti puhul ei saa kindlasti rääkida niivõrd drastilistest muudatustest. Digi on juba aastaid meie majanduse ja ühiskonna tavahügieen.

Haridusvaldkonna digivõimekusest rääkides ei ole meil sellist edumaad võrreldes teiste riikidega paraku näidata. Kuidas saaksime riigina oma digivõimekuse üle kanda ka haridusvaldkonda?

Samamoodi nagu normiks saanud kaugtöö, jääb meiega edasi ka hübriidõpe - õppevorm, kus digiõpe ja kontaktõpe täiendavad üksteist. See süsteem toetab õppekava läbimist olenemata sellest, kas õpilane on distantsil vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Paljude õpetajate hirmuks seoses digiõppega on nende autoriteedi langemine - kuidas suhestuvad õpilased ekraanil oleva õpetajaga? Kas nad pingutavad ikka sama palju?

Lapsevanemana leian, et muretsemiseks pole põhjust. Tehnoloogiasajandisse sündinud noored on loomult digi-altid ning nende jaoks on igati normaalne suhelda nii sõbra kui ka õpetajaga ekraani vahendusel. Küsimus digiõppest kui väljakutsest või proovikivist jääb mõnele lapsele lõpuni arusaamatuks, sest tema sai raskusteta oma ülesanded tehtud ning materjal läbitud. Siiski tõdeb valdav enamus koolinoortest, et digiõppe peaks olema oluliselt sujuvam.

Õpetajate hinnangul on suurim kitsaskoht digitundide läbiviimisel olnud seotud tehnoloogiaga - puudu oli nii digipädevusest, digitaalsetest õppematerjalidest kui ka piisavalt hästi toimivast õpikeskkonnast. Paljud koolid võtsid positsiooni, et ükski õpetaja ei peaks eriolukorras kulutama oma niigi vähest ressurssi uute digitaalsete õppevahendite omandamiseks, mistõttu võeti mugavusest kasutusele juba varasemast kooliperele tuttavad platvormid. Esiti mõistlikuna tunduv lahendus tähendas lõpuks seda, et ühel õpetajal oli korraga lahti 5 erinevat õpikeskkonda, mis omavahel ei suhtle ning sisulise õppetöö asemel läks hulk energiat kaduma eri platvormide vahel navigeerimisele.

Nagu ütleb Murphy seadus: Miski pole nii ajutine, kui see, mida nimetatakse püsivaks, ja miski pole nii püsiv, kui see, mida nimetatakse ajutiseks. Jäädagi lootma sellele, et ajutised lahendused ajavad hädapärast asja ära ka tulevikus, pole lihtsalt õppetöö järjepidevuse ja kvaliteedi mõttes arukas.

Täpselt nii nagu on iseenesest mõistetav, et füüsilistes klassiruumides on asjakohased õppematerjalid ja õppimist soosiv keskkond, peab ka digiõpe olema mugav ning lihtne, et oleks võimalik tegeleda olulisega.

Täna tuleb nii õppeasutustel kui digitoodete loojatel luua toimiv ja arenev süsteem, mis soosiks platvormideülest õppeprotsessi. Vaid digilahenduste integreerimisel ning tervikliku õpiteekonna loomisel saavad nii õpetajad kui õpilased tegeleda õppetööga, mitte kulutada energiat erinevate digitoodete vahel rähklemisele, kus tervikpilt ja sisu võivad jääda tagaplaanile. Seeläbi paraneks Eesti koolisüsteemi digisüsteem ning tagatud oleks ka ühtlasem õppekvaliteet.

Olgem ausad, keegi meist ei usu, et läinud aastal kogetu on igaveseks unustatud. Peame digiriigina leidma need tööriistad, millest õppeasutustel ja õppuritel on kasu ning mis lihtsustaks hübriid- või distantsõpet, mitte ei muudaks seda keerulisemaks. Tehnoloogia on siiski välja töötatud selleks, et aidata inimest, mitte vastupidi.

Veel enam tasub küsida: kas pandeemiakogemuse tõttu tasub vaadata tehnoloogiale üldhariduse kontekstis kui hädaabinõule? Vastupidi - tavaolukorras on õigesti ja süstemaatiliselt rakendatuna tehnoloogia hariduse võimendi!

Digiõpe kui õpetajatepõua leevendaja

Digiõpe loob haridussüsteemi lisandväärtust. Ajal, mil iga-aastaselt on puudu õpetajaid, võimaldab digiõpe edaspidi leevendada ka haridustöötajate põuda. Ühe digiõpetaja tundi saaks reaalsuses läbida ka mitmed erinevad koolipered, kui süsteem seda toetaks.

Lisaks jätavad digitunnid endast maha olulisi andmeid, millele tuginedes on võimalik jagada rohkem süstemaatilisemat tagasisidet ning luua paindlikud ja personaalsed õpiteekonnad, mis omakorda aitavad paremini prognoosida tööjõuturu vajadusi.

Meie digiühiskonna visiitkaart kipub ära kuluma, kui jääme ise riigina toetuma lahendustele, mis ei vasta enam uue maailma vajadustele.