Kas demokraatlik revolutsioon Venemaal on võimalik?
(42)
Nõukogudeliku maailmakorra progressi pidid sümboliseerima üha uued „revolutsioonid“ arengumaades, mis korraldati Nõukogude partei- ja julgeolekuasutuste otsesel mahitusel ja võimule tuli aina enam Moskvale kuulekaid sõjaväelisi diktatuure, kirjutab ajakiri Sõdur.
Ometi murdus aga üks maailma tugevaimaid sõjalisi ja poliitilisi jõude demokraatlike revolutsioonide tulemusel. Pealegi, nii kummaline, kui see ka enne ei tundunud, võis suurimaid geopoliitilisi murranguid 20. sajandi maailmas võiduka lõpuni viia mitte sõja, vaid relvastamata võitluse teel.
Vägivallatu võitluse iidolit Mahatma Gandhit on möödunud sajandil paju tsiteeritud, ka 1987.–1991. aastate vabadusvõitlus Eestis valis vägivallatuse nimelt Gandhit tsiteerides. Aga teadmine, et okupatsioonivõimu relvajõul ei kukuta, oli õigupoolest saabunud Eestis juba aastakümneid varem, 1956. aastal, kui metsavendluse asemel hakkas tooni andma põrandaalaune dissidentlus ja samizdat-meedia.
Vägivallatu võitlus Eestis nn laulva revolutsiooni nime all võitis suuresti ka tänu juhusele, sest 2. veebruaril 1988 Tartus oli julgeolekuorgan KGB valmis kasutusele võtma palju rängemaid meetmeid protesti lämmatamiseks.
Ka tänaseni Venemaal ja Valgevenes protestijaid kongi pistev miilitsa eriüksus (отряд мобильный оперативного назначения; OMON) rajati nimelt 1988. aastal revolutsiooni lämmatama, aga ilmselgelt ei saanud ülesannetega hakkama, sest NSV Liit siiski lagunes.
Nii nagu enne 1987. aasta Riia Vabadussamba ja Tallinna Hirvepargi meeleavaldusi võis tunduda, et nõukogude võimu ei kõiguta miski, võiks ka praegu arvata, et Venemaa president Vladimir Putin on valmis ja võimeline suruma maha kõik revolutsioonikatsed nii Valgevenes kui ka Venemaal.
Putš või revolutsioon
Sõjaline putš ja revolutsioon on segamini aetud mõisted juba alates Napoleon Bonaparte võimuhaaramisest 1795. aastal. Revolutsioon „sõi oma lapsi“ juba enne seda ja putš võis tunduda isegi leevenduseks giljotiiniterade välkumise vahele.
Selles, et ka „maailma kõige revolutsioonilisem jõud“ NSV Liit aastail 1987–1991 tugevalt kõikuma lõi ja ise revolutsioonide tagajärjel langes, võiks näha ju vastuolu, aga tegelikult räägime me kahest vastandlikust asjast.
Niinimetatud „oktoobrirevolutsioon“ Venemaal 1917 ei olnud mitte revolutsioon, vaid sõjaline riigipööre, mis veebruarirevolutsiooni toodud vabadusele järsult lõpu tegi.
Kas need riigipöörded, mida Moskva maailmas järgmistel aastakümnetel ridamisi korraldas, tegelikult ikka liigituvad revolutsioonide alla? Kas näiteks Ida-Ukrainas lavastatud kahe oblasti „vabadusvõitlust“ peaks me lugema revolutsiooniks või lihtsalt propagandistlikuks lavastuseks?
Läänemaailm mõistab revolutsiooni all põhjalikku murrangut, millega ollakse vabanenud despootliku või kuritegeliku ikke alt, ja tehtud läbi suur ühiskondlik muutus jätkusuutlikuma majanduse või suurema vabaduse poole. Tavaliselt teevad revolutsiooni suured rahvamassid ja reeglina on revolutsioon võitnud ilma suurema verevalamiseta.
Veel 1848. aastal suutsid vana korra võimud demokraatlikke revolutsioone Euroopas jõuga maha suruda. Kuid revolutsioone Ida-Euroopas aastail 1917–1920 ja 1987–1992 ei olnud enam võimalik peatada, oli siis riik sõjaliselt ja majanduslikult nii võimas kui iganes.
Esimese maailmasõja lõpuks oli vana Euroopa end ummikusse ajanud, 1991. aastaks aga nõukogulik riigikord lõplikult pankrotistunud. Vajadus muutuse järele oli mõlemal puhul juba aastakümneid varem näha.
Kui lugeda revolutsiooniks üksnes suurt muutust ühiskonnas, võiks ka kõik ajaloo suurimad kataklüsmid revolutsioonideks nimetada. Kui aga arvestada, et revolutsioonil peaks ka vabanemise efekt juures olema, ei toimunud mingit revolutsiooni 1917. aasta novembris Venemaal, 1949. aastal Hiinas, 1959. aastal Kuubal, 1969. aastal Liibüas, 1970. aastal Süürias.
Riigipöördeid on võimalik lavastada ja ajaloost teame korduvalt selliseid näiteid. Ettekujutus, et revolutsioon ja ka demokraatia tervikuna on lavastus, mingisugune fiktsioon, mida poliitilise meelevalla järgi suunata, tugineb juba 1917. aastast peale nõukogulikule propagandale ja selles riigis rakendatud ainuparteiliselt „juhitud demokraatiale.“
Ka 1988. aastal üritati Eesti vabanemistahet nimetada „ameerika imperialistide“ ässitustöö tulemuseks ja Ukraina lahkumist Vladimir Putini mõju alt alates 2004. aastast on üritanud Venemaa president ise ajada George Sorose süüks. On aga selge, et nii lihtsalt vabanemistahet ei ole võimalik seletada. Isegi, kui esimest protesti võinuks lavastada, pole selle ülekasvamist üldrahvalikuks revolutsiooniks tegelikult lihtne suunata.
Terroristliku režiimi asemele uue terroristliku režiimi kehtestamist ei tee revolutsiooniks isegi see, kui poliitilistel eesmärkidel majanduskord täielikult põhja lastakse. Revolutsioon on siiski enamat kui vaid lavastatud paraadid tänavail ja organiseeritud putš võimude tasandil.
Revolutsioon näitab senise ühiskonnakorra pankrotistumist, võimu uinakut ja ka otsest avalikku vajadust, mis ei tooks enam tänavaile mitte üksikuid meeleavaldajaid, vaid paneks juba terve ühiskonna korraga käärima.
Putini võim Venemaal esindab tüüpilist autoritaarset despootiat, kus valitseja näiline populaarsus püsib püsti vaid kallutatud meedias vohaval isikukultusel ja demagoogilistel valedel. Ükski avaliku arvamuse küsitlus ei näita, mida sellisest võimust tegelikult arvatakse, kuigi kõik sellised despoodid ise arvavad, et rahvas tahab neid võimul näha.
