TEADUSINTERVJUU | Aadu Must: esimesed eestlased saabusid Siberisse vallutajatena
(64)
Aadu Must on asutanud Tartu Ülikooli arhiivinduse õppetooli, kuid ta on andnud teadlasena ka suure panuse eestlaste ning Eesti seoste uurimisele Siberiga.
Millised olid eestlaste esimesed kokkupuuted Siberiga?
Ilmselt seoses sõjaväeteenistusega. Mitte küll eestlased, aga baltisakslastest ohvitserid on sinna jätnud ka väga mõjusa jälje. Mõnedel neist oli tentsik ka, kes kirikuraamatute järgi luterlane, mille põhjal võib oletada, et tegu oli eestlasega. Tol perioodil seisnes nende tegevus Siberi jätkuvas alistamises osalemises. Näiteks Omski linna asutamist juhtis Ivan Bugholz, endine Narva komandant ning vene ajaloos teatakse teda väga hästi. Siberit valitsenud ohvitseride hulgas on terve plejaad Eestist pärit mehi. Eesti ajaloos on vähetuntud, kuid Venemaa ajaloo rohkem tuntud näiteks Gustav von Strandmann, kes oli jalaväekindral, kes juhtis 13 aastat Siberi korpust, mis tegeles vene alade laiendamisega. See on esimene jälg, mis seob Eestit Siberiga. Kuid jõulisemalt jäädvustuvad eestlaste jäljed Paul I koloniseerimispoliitikaga seoses.
Kas eestlastest sõjavange sattus sinna ka Põhjasõja ajal?
Näiteks Tobolsk oli suur ohvitseride sõjavangilaager ja seal olnud 800 rootsi ohvitseri jätsid sügava jälje Siberi kultuurilukku. Venelased ei tegelenud iga ohvitseriga eraldi, vaid sõjavangidel oli oma viiemeheline eestseisus ning neist viiest kolm olid Eesti aladelt pärit. Neist küll eestlasi oli vaid üks, kapten Saks.
Kuid väga silmapaistvaks tegelaseks sõjavangis olevate ohvitseride hulgas oli ooberstleitnant Toomas Jörist. Siberis oli ka tema kapteni-aukraadis vend. Kui hakkasin nende jälgi ajama, siis Rootsi Sõjaarhiivis olid nende palgalehed. Toona said sõjavangis olevad ohvitserid palka edasi. Palka maksti toona kaks korda aastas. Ohvitserid, eesotsas Jöristiga, pidid sõitma turbekirjadega Tobolskist Moskvasse palgarahale järgi, et siis läbi Siberi jälle vangi jõuda.
Sõjavangide hulgas oli ka hulgaliselt eestlastest alamväelaseid. Kuid kui ohvitserid on kõik nimeliselt ette loetud, siis sõdurite nimeline mainimine arhiiviallikates on juhuslik. Sõduritega on karmid lood, sest nad võeti Siberis omaks, nende laste jaoks oli seal saksakeelne kool, kuhu ka vene ülikud oma lapsi panid, nemad panid aluse Siberi vanimale puhkpilliorkestrile jne. Kui algul neid sõimati nagu meie küüditatuid Siberis „fašistideks", siis neid nimetati „antikristusteks" ja „uskmatuteks". Aga mõne aasta pärast muutusid nad oma hea palgaga Siberis väga populaarseteks, kuna ühel vene aadlipreilil polnud „paremat partiid" kuskilt võtta kui rootslasest ohvitser. Kui 1721 sõlmiti Uusikaupunki rahu, siis selgus, et nad kõik on vabad, aga venelannast naist kaasa ei antud.
Aadliperede puhul on need lood paremini dokumenteeritud, talupoegade puhul halvemini. Kuid ka nende puhul leiame mõned kirikuallikatest. Nelja aasta jooksul võis Siberisse tagasi minna ning oli mitu eestlast, kes käisid Eestis ära ja otsustasid uuesti Siberisse minna pere juurde. Eestis oli ta lihtsalt talumees, kes astub adra taga, aga Siberis midagi enamat.
Soomlased ja leedulased asusid massiliselt Ameerikasse. Kui oleks väga vaja olnud, siis kas eestlased oleksid ka saanud Venemaa asemel Ameerikasse rännata 19. sajandil?
Venemaa Riiklikkus Ajalooarhiivis on siseringi dokumentatsioon ning selle järgi oli 90% ümberasumistest riigi poolt planeeritud. Kui eestlased läksid Kaug-Itta, siis naljaga pooleks võib öelda, et Peterburis teati juba neli aastat varem, et nad seda tahavad. Suur jama oli aastal 1908 kui teatati, et „Siber on täis". Eesti talupoegadel, kes ootasid oma pampude otsas, tekkis siis meeletu innustus, et nemad sõidavad Brasiiliasse. Võimudes tekitas see nii palju segadust ja muret, et Vene Ümberasumisvalitsus laskis ära trükkida brošüürid kui hirmus on Brasiilias: kuidas seal on erinevad haigused ja põhjamaalasel on seal raske ellu jääda. Üksikuid katseid siiski oli. Ja tegelikult oli eestlasi ka Vene riigi Alaska koloonias. Mitmed sattusid sinna läbi näiteks vene mereväe.
Kuidas väljarändamine protsessina välja nägi üldse?
Olid erinevad ajad ja erinevad lained. Näiteks 1878 sõlmitud Vene-Türgi rahulepinguga läks Karsi piirkond Venemaale ja siseministeerium hakkas saatma kirju, et sinna on kohe vaja „valgeid inimesi" ja kristlaseid. Ja siis teatasid Läänemaal umbes 70 talupoega, et nemad tahavad asuda Kaukaasiasse ning neile oli kuskilt ka fabritseeritud ilus kiri, mis just kui seal elava eesti talupoja kirjutatud, kuid ilmselt kirjutasid selle vene ametnikud ja tõlkisid eesti keelde. Kirjas on juttu sellest kui hea on Kaukaasias, kuidas seal antakse maad ja andestatakse võlad.
Või teine näide on kui toimusid Oopiumisõjad ning akadeemik Alexander von Middendorff kirjutas tsaarile kirja sellest, et Hiina väed on Amuuri äärest välja viidud ja Nikolai Muravjov-Amurski haaras selle peale need alad. Siis hakkas häda pihta: sinna asustatud 30 000 vene ei suutnud hiina ja jaapani kaluritega võistelda. Neist said põlluharijad, sest nende jaoks oli nii lihtsam. Seal kuberneriks olnud Paul Unterberger tuli välja võimsa algatusega: kui Venemaa tahab hiinlased ja jaapanlased kõrvale tõrjuda, siis tuleb Kaug-Itta asustada Balti kubermangude randlaseid, kes on „jonnakad ja merega alati kodus".
Unterbergeri algatust kritiseeriti kuna eestlased ja lätlased pole slaavlased. Unterberger teatas oma oponentidele, et silmitsi vaenulike hiinlaste ja jaapanlastega pole eestlastel ning lätlastel teist valikut kui mõne inimpõlve vältel kokku sulada venelastega. Edaspidi muutus eesti keel Kaug-Ida laevasõidus töökeeleks, rannakohad ristiti ümber meile tuttavate kohanimedega. 1938. aastal kui mitteslaavlastest juhte hakati likvideerima, siis 80% Kaug-Ida kapteneid ja tüürimehi olid eesti juurtega.
Eesti-ja Liivimaalt saadeti 19. sajandil Siberisse ka pisikurjategijaid ja pahandusetekitajaid. Kui palju võis selliseid juhtumeid olla?
19. sajandi jooksul oli neid suurusjärgus 10 000. Mitte kõigist ei jäänud järglasi, sest iga kaheksa mehe kohta oli üks naine- naised polnud lihtsalt nii „andekad" kurjategijad. Naiste leidmisega oli neil suuri probleeme, näiteks naised, kes mehetapmise eest saadeti Siberisse, said seal praktiliselt kohe mehele. Neile, kes oma aja ära istusid, ostis Vene riik kohalikelt põliselanikelt tüdrukuid. 15 kopikat hõbedas oli ühe tüdruku hind. Siberi põliselanikest tüdrukud ja eesti poisid olid vene rahva „tooraineks". Nikolai I ajal otsustati, et inimkaubandus „ei sobi" ja pruutide ostmine asendati pruudi isale abielupreemia maksmisega. Nimetus pandi poliitiliselt korrektne, aga sisu jäi samaks.
Millises seisus on eestlaste Siberi ja Kaug-Ida asundused täna? Kas Stalini aeg oli viimane surmahoop?
„Viimane surmahoop" oli taasiseseisvumine, sest siis sai tagasi Eestisse. Ma olen mõndagi Siberi külades kohatud eestlast Eestis kohanud. Nii mõnigi on mu üles otsinud või mulle helistanud ja öelnud, et elab nüüd Eestis.
