Sõdalased on pöördunud religiooni esindajate poole alates inimtsivilisatsiooni tekkimisest. Juba Vana-Egiptuse ja Babüloni armeed palusid jumalatelt võitu. Antiikajal oli Rooma impeeriumis iga leegioni laagris mitu preestrit, kes enne iga suuremat sündmust ja lahinguid pidid nõu pidama jumalatega ja üritama nende tahet aimata. Kui ended olid halvad, siis võidi lahingust loobuda ja taganeda.

Kristlaste vaimulikud nägid keskaegseid sõjavägesid jutlustamise parimate sihtmärkidena. Veelgi enam, pärast paganatest vürstide ja kuningate ristimist jäid nende sõdalased hingesügavuses ikkagi paganateks. Seda ei saanud lubada. Lisaks muutusid valvsatest kiiresti krahvid, parunid ja bojaarid - ning uude usku astudes said nad selle valguse oma maale kanda. Preestrid olid sõjaväe saatjad sõjakäikudel ja pärast kristluse levikut astus nende jalg kõikjale, kuhu astus sõjameeste jalg. Sõtta minev väepealik võttis kaasa mitu vaimulikku, kes korraldasid sõduritele kirikuteenistusi.

Uuemal ajal, seoses regulaararmeede tekkimisega hakkasid sõjaväeteenistuse vähimadki nüansid järgima määrustikku, muuhulgas vaimse elu küsimused. Nii ilmusid 17. sajandil Euroopa sõjavägede rügementidesse kaplanid - preestrid, kes määrati alaliselt kindlasse sõjaväeosasse. Enne lahinguid toimusid veel 20. sajandi algulgi suured ühispalvused ning usuriitused.

Ants Laaneotsa sõnul pole eestlased pole kunagi eriti usklikud olnud, samas on kirik institutsioonina aastatuhandeid eksisteerinud ja "las ta olla". Einar Laigna peab kaplaniteenistuse kaotamist aga häbiväärseks ning militaarseks rumaluseks.

Ants Laaneots: eestlane on usu- ja kirikukauge

Endine kaitseväe juhataja, tänane riigikogu liige kindral Ants Laaneots meenutab aega, kui osales Nõukogude Armee ohvitserina Etioopia kodusõjas ja sõnab, et sellistes olukordades vajab sõjaväljal sõdur kogu toetust, mis on võimalik jagada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid