Võimalik: Veenusel leidub elu, aga see on pilvedesse kolinud

Gaas fosfaan on tavaliselt kindel märk elu kohta, nii et kui teadlased seda Veenuse atmosfäärist leidsid, äratas see tähelepanu.

Nad oletasid, et ehk otsisid mikroobid planeedi pilvkatte kõrgemast kihist endile pelgupaika, kui olud Veenuse pinnal põrgulikult kuumaks muutusid, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kui saaksime ajas kaks miljardit aastat tagasi minna ja rännata meie naaberplaneet Vee­nusele, näeksime tõenäoliselt, et see on Maaga mitmes mõttes üsna sarnane. Kes teab, ehk kohtuksime ka mingisuguste Veenuse pinnal askeldavate eluvormidega.

Praeguseks on olud Maal ja Veenusel väga erinevad. Meie naabri nimi, mis on laenatud Vana-Rooma armastusjumalannalt Venuselt, tundub kohatu, sest miljoneid aastaid väldanud kasvuhooneefekti taga­järjel on planeet Veenus muutunud tuli­palavaks põrguks.

Seetõttu on planeeti hakatud kutsuma Maa kurjaks kaksikuks. Teadlased on siiski ikka ja jälle mõlgutanud mõtteid teemal, kas Veenusel võiks pealtnäha täiesti eluks kõlbmatutest oludest hoolimata eksisteerida mingit laadi elu.

Eelmise aasta sügisel plahvatas korralik selleteemaline uudispomm, kui Cardiffi ülikooli ja Massachusettsi tehnika­instituudi (MIT) teadlased teatasid, et nad on Veenuse atmosfääri uurides leidnud märke sellest, et seal leidub mürgist gaasi fosfaani.

Teadlased ütlesid, et tuvastatud fosfaanikogused on nii suured, et peavad olema tekkinud bioloogilisel teel ehk mingisuguse elutegevuse tagajärjel.

Astronoom Jane Greaves, kes oli teadlaste rühma eesotsas, ütles, et niisugune avastus üllatas neid endidki. Varemgi on oletatud, et Veenus võis kunagi olla Maaga üsna sarnane planeet, mille pinnal leidus vedelat vett ja keskmine temperatuur oli eluks sobiv.

Kui kasvuhooneefekt kontrolli alt väljus ja elu Päikesesüsteemi kuumimaks planeediks saanud Veenuse pinnal võimatuks muutus, võisid mikroorganismid uute oludega kohanedes kolida planeeti katva­tesse pilvedesse. See oletus tundus fosfaani tuvastamise järel üsna vettpidav.

Maast keskmiselt 40 miljoni kilomeetri võrra Päikesele lähemal asuv Veenus ei ole esmapilgul paik, kus elu võiks hakkama saada. Kui inimene Veenuse pinnale satuks, lömastuks ta sealse atmosfäärirõhu all, mis vastab sellele, mis on Maal kilomeetri sügavusel vee all, või siis praetaks ta umbes 465kraadise keskmise temperatuuri käes üsna ruttu ära.

Veenuse tihe, lämmatav atmosfäär koosneb peamiselt süsihappegaasist, lämmas­tikust ja vääveldioksiidist. Kui aga planeedi pinnalt kõrgemale tõusta, võib atmosfäärist leida ka leebemaid tingimusi.

Veenuse pinnast umbes 48–60 kilomeetri kõrgusel pilvedes on piirkond, mis võiks meie mõistes elu võõrustada, sest seal jääb keskmine temperatuur vahemikku 0–100 ºC. Selles atmosfääri osas, mida teadlased lähemalt uurisid, on temperatuur keskmiselt 20 ºC ja rõhk 1 baar. Need tingimused on Maal valitsevatega väga sarnased ja neis elamine võiks olla teatud mikroobidele igati sobilik.

Paljud mikroorganismid elavad meie planeedil märksa äärmuslikumates oludes. Mõte mikroobidest Veenuse atmosfääris pole sugugi uudne, 1967. aastal käis sama mõtte välja kuulus astronoom Carl Sagan.

Loe elu otsinguist Veenuselt lähemalt mai Imelisest Teadusest!