Varem korraldasid arheoloogid väljakaevamisi eelkõige paikades, mida oli tänu ilmsetele nähtavatele tunnustele lihtne leida. Nüüdisajal on aga suurem roll tehnikal — ja kohalike elanike tähelepanekute ärakuulamisel.
Inimtegevuse märkide tuvastamine võib olla lihtne nagu selgelt eristuvatest varemetest mööda jalutamine. Aga see võib ka olla väga keerukas, nõudes laserite, satelliitfotode ja muude kadunud rajatiste tuvastamise tehnikate rakendamist. Õiged oskused ja töövahendid aitavad leida jälgi, mis veel paari aastakümne eest oleksid mätkamatuks jäänud.
Kõige lihtsam ja vanim tuvastusmeetod on lihtne vaatlus, mille käigus otsitakse maastikult jälgi inimtegevusest. Kui asitõendid pole just silmatorkavad — nagu katkiste savipottide killud —, nõuab vihjete lugemine enamasti treenitud pilku, eriti kui minevikujäänused on kattunud puude ja muu taimestikuga.
Nähtust arusaamine võib lisaks nõuda põhjalikku tutvust kohaliku geograafia ja flooraga. Ning kes teaks sellest rohkem kui piirkonnas elavad inimesed? Arheoloogide jaoks on kasulik kohalikega sõbruneda ja nende teadmiste suhtes üles näidata võimalikult suurt aupaklikkust.
Viimastel aastatel on arheoloogid rakendanud varem tähelepanuta jäänud arheoloogiliste paikade tuvastamiseks uusi meetodeid.
Need tehnikad, mida üheskoos nimetatakse „kaugtajumiseks” (ingl remote sensing), võimaldavad piiluda läbi tihedate metsade ilma puid raiumata, kõrvaldades digitaalselt džunglitaimed ja sajandite jooksul kogunenud mullakatte, nii et paljastuvad nende alused rajatised.
Kõrge eraldusteravusega laser- või ruumilise fotograafia skannerid võivad märgata isegi maapinnavormide peeneid erisusi, mida inimsilmaga vaadeldes on võimatu tuvastada.
Näiteks tulistab lidar ehk laserradar välja laserimpulsse, et määrata tagasipeegelduvate impulsside kuju ja kiiruse alusel vahemaad. Lennukile paigaldatud lidar võimaldab niimoodi koostada maastiku üksikasjalise topograafilise kaardi. Sel moel kogutud andmetega töötavad spetsialistid saavad maapinna digitaalseks paljastamiseks eemaldada puid ja muid objekte.
Üha enam avastavad arheoloogid väljakaevamisteks sobilikke paiku satelliitfotodelt, sh rakenduse Google Earth abiga. Näiteks hakkasid Inglismaal põua ajal maastikule ilmuma iidsete rajatiste jäänused, mis olid kõrgusest tuvastatavad.
Kaugtajumise meetodeid saab rakendada ka väiksematel aladel. Enne väljakaevamiste alustamist rakendatakse teadaolevalt arheoloogilisi jäänuseid ümbritseva maapinna skannimiseks sageli geofüüsikalisi tehnikaid.
Sellised mittehävituslikud meetodid aitavad leida ümbritsevast mullast selle alla mattunud anomaaliaid, eristades eri mullatüüpide tihedust, magnetilisi omadusi või elektrijuhtivust.
Nende omaduste kuju ja joondus võib tihtilugu anda aimu sellest, mis peidus, näiteks eristuvad hoone paksud müürid selgelt ümbritsevast mullast.
