Miks Parkinsoni tõve käes vaevlejad vaime näevad? Teadlastel on uus võimalik vastus
(2)
Robotitehnika ja aju tomografeerimise abil avastasid uurijad parkinsonismipatsientide ajudes kõrvalekalde, mis võib selgitada, miks mõned neist kogevad nn lähedalolu-meelepetteid (ingl presence hallucinations) – tajuvad kellegi juuresolekut ka üksi olles.
Alzheimeri tõve järel on Parkinsoni tõbi maailmas levinumaid neurodegenratiivseid haiguseid. Pooltel juhtudest kaasnevad parkinsonismiga psühhiaatrilised sümptomid, nentis Hispaanias Barcelonas tegutseva Sant Pau haigla teadusala juhataja ja uurimuse kaasautor Jaime Kulisevsky.
„Väga tüüpiline haigusnäht on nähtavad meelepetted — patsient näeb midagi, mida pole olemas. Need võivad väljenduda tõeliste asjade, näiteks inimeste või loomade kujul, aga ka tundmusena, et keegi seisab su selja taga või möödub külje pealt. Need on kaks eri tüüpi hallutsinatsiooni, mida Parkinsoni tõbi teadaolevalt võib esile kutsuda,” selgitas Kulisevsky.
Kergekujulised meelepetted võivad ilmneda juba parkinsonismi diagnoosieelses etapis, enne seda, kui avalduvad haigusele tüüpilised motoorikahäired nagu treemorid, lihasjäikus ja liigutuste aeglus.
Haiguse edenedes hallutsinatsioonid ägenevad ja muutuvad struktureeritumaks, tekitades sageli patsientides tunde, et see, mida nad kogevad, on tõeline, ja ajendades neid oma nägemustega isegi suhtlema, nt küsima: „Miks see poiss minu toas on?”
Seni pole toda nähtust põhjalikult mõistetud. Osa patsiente ei pruugi taolistest kogemustest häbitunde tõttu või muul põhjusel teada anda, ja isegi kui nad seda teevad, ei ole tõenäoline, et nad juhtuvad hallutsinatoorseid haigusnähte kogema arsti juuresolekul.
Selle mõõtmiseks, kui tugevad meelepetted on ja mil määral patsienti mõjutavad, pole seni vahendeid loodud. Uurijad, kes üritasid leida võimalust parkinsonismipatsientide hallutsinatsioonide objektiivseks mõõtmiseks, kasutasid nii tervetest inimestest koosneva kontrollrühma liikmetel kui ka 56-l parkinsonismidiagnoosiga katsealusel välise kohaloleku tunde kunstlikuks esilekutsumiseks robotitehnikat.
Šveitsi föderaalse tehnikainstituudi uurija ja uurimuse kaasautor Olaf Blanke esitles uudset meetodit ajus „kummituslike” kogemuste tekitamiseks 2014. aastal ilmunud teadusuuringus.
Toonases katses osalejail paluti juhtivat kätt kasutades lahendada nende ette paigutatud ülesanne; mõne sekundi pärast jäljendas robotkäsi katsealuse keha selgmisel poolel sama liigutust. Taoline tehnika matkib veenvalt kõhedusttekitavat tunnet, et läheduses viibib keegi teine.
Uues katses osalenud patsientidega sooritati samasugune eksperiment, tomografeerides nende ajusid samal ajal magnetvõnke-tomograafiga. See võimaldas suure täpsusega kindlaks teha kohalolu-hallutsinatsiooniga seonduvad ajupiirkonnad.
Selgus, et meelepette esilekutsumise ajal ilmnesid katsealuste ajude frontaal-temporaalsüsteemis (otsmiku- ja oimupiirkonnas) neuroniühenduste signaalivahetuse tõrked.
„Me suutsime tuvastada neuroniahela, mis viitab aju frontaal-temporaalsüsteemi ühenduste katkemisele ja selgitab sellega kohalolu-meelepetete tekkimist,” märkis Kulisevsky. „Avastus võib aidata teadlastel palju paremini mõista, mis toimub patsientide ajudes, ja leida võimalusi selliste hallutsinatsioonide all kannatavate patsientide ravimiseks või sümptomite leevendamiseks.”
Taoline hälve võib aidata prognoosida, milliseid patsiente ootavad ees tunnetusliku talitluse kõige rängemad häired. „Meil on tugevaid tõendeid, mis kinnitavad, et hallutsinatsioonid on seotud parkinsonismist põhjustatud kognitiivsete funktsioonide nõrgenemisega,” rõhutas Kulisevsky. „See tähendab, mida sagedamini patsient neid kogeb ja mida ägedamad on meelepetted, seda rängemaks kujuneb hiljem kognitiivne puue.”
Võimalik, et tulevikus kujunevad ägedad struktureeritud hallutsinatsioonid peamiseks riskiteguriks, mis prognoosib parkinsonismi edasiarenemist dementsuseks. See on siiski kaugeleulatuv järeldus, mille kinnitamine nõuab suuremat valimit katsealuseid.
