Kuid eelmisel nädalal avaldas riik oma mõtted ka Eesti digiühiskonna arengu kohta, seda sai lugeda suisa kahest kohast, nii riigi eelarvestrateegiast kui ka Eesti digiühiskonna arengukavast 2030. Covidi-aeg näitas selgelt, et meie digiriik on liigestest lahti, sestap asun huviga lugema, mida innovaatilist meie IT-strateegid ja uus päikesetõusuvalitsus pakuvad.

Digiriigi nime all pakutakse peenhäälestamist

Kolm prioriteeti on üleminek sündmustepõhistele teenustele, virtuaalassistent Kratt ja võim oma andmete üle. Nii saame 10 aasta pärast kauaoodatud personaalse riigi. Ja pinutäis igasugu arengukavasid ja arendusi. Tore. Kõik läheb plaanipäraselt rahulikus tempos.

Sündmustepõhisest lähenemisest on räägitud umbes 10 aastat, ongi aeg ära teha. Oma beebi sünnitoetused sain mina eelmisel aastal suhteliselt lihtsalt kätte, vaatamata sotsiaalkindlustusaameti IT-arendustele kulutatud üleliigsetele miljonitele. Ja maksudeklaratsiooni peale läks mõnusalt kolm minutit nagu lubatud, kuigi minu abikaasa tehtud e-maksuamet meeldis mulle rohkem. Tomatid-tomatid. Üldiselt tore.

Kratist ma päris täpselt aru ei saanud, mis see on - kas virtuaalne vestlus telefoninumbri asemel? Või midagi intelligentsemat, näiteks tehisintellekt, mis prügiautode graafiku paika paneb? Ma tšättida küll riigiga ei taha, las nooremad tšätivad. Kui eesmärk on ära kaotada telefoninumber, kuhu minusugune keskealine inimene helistada ja nõu küsida saab, siis see mulle ei passi. Aga kratt võib olla.

Võim oma andmete üle peaks meil juba ammu olema, aga ei ole, vaatamata sellele, et meie president oma välismaistes kõnedes räägib, et Eesti inimesed on oma andmete omanikud. Ja et Euroopa Liidus tuleks viienda vabadusena kasutusele võtta andmete vaba liikumine. Tegelikkuses pidi mu vend äsja minema kohtusse, kui ta tahtis prügiveofirmalt võtta tagasi õiguse oma isikuandmeid jagada. Harku vallas on oma arusaam andmete omamisest.

Digikava näeb ette, et 10 aasta pärast on kõigil kodus ja tööl kiire internet. Minu üllatuseks on meie riigis, kus internet on inimõigus, täna kiire internet vaid 58 protsendil; 100 000 kodu/firmat on ilma kiire püsiühenduseta. Eestis nimelt on Ida-Euroopa kalleim koduinternet. On hea, et riik hakkab toetama juurdepääsuvõrkude arendust maapiirkondades. Äkki saan oma Saaremaa kadakate vahele vähemalt interneti mõistliku hinnaga; sest elektri vedamise eest Salme külas küsis Elektrilevi 70 000 eurot.

Tore on arengukavast lugeda, et ka kõik kolm mobiilsidevõrku pakuvad kogu Eestis häid kiiruseid, millest piisab tänapäevateenuste kasutamiseks. Aga miks siis Tallinn-Tartu rongis ja Tartu maanteel leviaugud on?

Aga innovatsioon?

Aga suured arenguhüpped? Kuidas saada uuesti maailma esimeseks digiriigiks... Või ei huvita? Tegelikult nörritab mind see, et ma ei leia digikavas lennukaid lahendusi, mis Eesti digitiigri jälle hüppama paneksid. Eesti on viimase 25 a jooksul andnud rahvale vaid viis digiteenust: e-pangandus, e-maksuamet, digi-ID, e-valimised ja digiretsept. Ja kõik need on alguse saanud 90ndatel, välja arvatud digiretsept. Aga uus digikava on minu hinnangul elitaarne, sest valitsus ei tegele rahva vajadustega, vaid häälestab sisemisi protsesse.

Mina tahaksin näha, et Eesti võtab esimese riigina maailmas kasutusele digiraha, elik isikliku digitaalse rahakoti, et ma saaksin riigiga ja linnaga teha tasaarveldusi. Näiteks osatan virtuaalraha eest Tallinnas bussipileti ja saan selle võrra vähem lapsetoetust.

Digikava lubab küll koostööd erasektoriga e-teenuste arendamisel, aga riiki kui platvormi veel ei paista. Nii väike riik nagu meil on võiks lisaks nõudluse poolele avada ka pakkumise, kuhu arendaja võib lülitada äpi, mille kaudu ta avalikke teenuseid vahendab. Näiteks võiks maal ühistransporti hakata pakkuma kogukondlikud nõudetranspordi bussid, mis käiksid siis kui inimesel vaja, mitte kord hommikul ja kord õhtul. Selleks peaks vald lubama teenusepakkujal oma äpp platvormile ühendada.

Reaalajamajandus kavatsetakse ellu viia, tõsi, see on küll suur samm edasi. See peaks aitama ettevõtjatel tegeleda oma põhiäriga, mitte raamatupidamise ja deklareerimisega. Siis peaks hakkama maksudeklaratsioonid ja aruanded ise jooksma. Seda ma ettevõtjana ootan küll väga. Mõne aasta pärast siis.

Väliskoostöö all lubatakse osaleda võrgustikes, aidata ettevõtteid ja anda natuke arenguabi. Taas tore. Aga mis puudu on, on Eesti digiriigi paketeerimine ja aktiivne eksportimine. Ma ei pea silmas äridiplomaatiat, mis on niigi aktiivne, vaid seda, kui mõni riik küsib Eestilt abi digiriigi ehitamisel, siis meil on pakkuda valmismoodulid. Nüüd on seda vaikselt hakatud rahvusvaheliselt arendama Govstacki nime, see on kift. ÜRO küla tuleks ka veel Tallinnasse tuua, et Eestis ÜRO digilahendusi saaks teha.

Digi peaks ELi koroona-miljardite prioriteet olema

Riigi eelarvestrateegia on täis tipitud väidet, et digi ja rohe on prioriteedid. ELi koroonapaketis on piisavalt miljardeid, et tegelikult ka digipööre ära teha. Aga praegu ei saa isegi täpselt aru, kui palju digikava maksab, kui palju on kulusid ja palju investeeringuid, aga see on ilmselt minu oskamatus lugeda. Digikava maksumus sel aastal on 68 mln eurot, järgmisel aastal 111 mln. Riigieelarve strateegias on infoühiskonnale järgmisel aastal 61,7 mln kulusid ja 3,9 mln investeeringuid. Kas see raha tuleb ainult Saksa maksumaksja käest, või panustame ise ka, jääb segaseks.

Ettevõtlik riik

Arengukavas on näha Mariana Mazzucato koolkonna mõju, mis ütleb, et riigid peavad ise olema ettevõtlikud, mitte pelgalt tegelema turutõrkega. Mazzucato leivanumber on missioonipõhine lähenemine. Näiteks kui ameeriklastel oli missioon jõuda kuule, siis kogu nende majandus ja kosmosetööstus tegutses selles suunas. Euroopa Komisjonil on missioon teha ookeanid prügist puhtaks. Nüüd loen, et missioonipõhine lähenemine on sisse kirjutatud ka meie digiühiskonna arengukavasse, ainult et ei saa aru, mis missioon meil Eestis on.

Mis on meie digimissioon? Mina pakun, et Eesti missioon peaks olema vaesuse kaotamine. Digi aitab seda saavutada. Tuua kaupu ja teenuseid inimestele lähemale, luua uusi töökohti, anda õpivõimalusi, kasutada andmeanalüüsi. Eesti valitsus peakski rohkem käituma ettevõtliku riigina, siis on võimlik luua infoühiskonna mudelile sobivaid uusi turge.