Sündmust, mille tagajärjed räsivad Ukrainat tänase päevani, võib aga näha peegeldusena või pigem kõverpeegeldusena meie oma lähiminevikus toimunust, kirjutab politoloog Toomas Alatalu ajakirjas Kaitse kodu!

Ent hakakem ajavoolus tagasi liikuma.

See on pigem juhuslikku laadi kokkusattumine, aga Harkivi kogunemine toimus veebruarikuus. Ja veebruari võib pidada Eesti Vabariigi kuuks nii iseolemise kui ka suure poliitika tegemise ja selles olemise mõttes.

Ma ei räägi ainult vabariigi väljakuulutamisest 24. veebruaril 1918. See maeti sõna otseses mõttes suure poliitika alla, täpsemalt öeldes tuli sellel varjuda edasinihkunud Saksa keisririigi vägede eest. Ent seda häälekamad oldi sõja lõppedes, kui 9 kuu vanusest iseseisvusmanifestist sai riigi kiire kokkupaneku kannustaja.

2. veebruaril 1920 üllatas ei-tea-kust tekkinud Eesti Vabariik maailma esimese rahulepingu sõlmijana Nõukogude Venemaaga. Viimase valitsev režiim vajas seda tol hetkel isegi rohkem kui tema pisike ja impeeriumis olemisest keelduv naaber – end terroriga määrinud bolševikud vajasid hädasti tõendit oma parketikõlblikkusest ja Tartu rahu sobis selleks igati.

Järgmise veebruarikuu sündmusena mainiksin Eesti ja Venemaa teist piirilepingut, mille välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov kirjutasid alla 18. veebruaril 2014 Moskvas.

Teadu oli samade meeste poolt 18. mail 2005 Moskvas allkirjastatud esimene piirileping samuti geopoliitiline, ent seda aduti vähem – Kreml kalkuleeris siis ju näiliselt üksnes naabrite vahel, ent kuna nood ise välistasid omavahelise koostöö, lubas Moskva algul piirilepingut Lätile, siis ütles selle järsult üles ja tegi kiirelt piirilepingu Eestiga. Preambuli lisamisele viidates võeti sellelt allkiri tagasi.

Poolteist aastat hiljem nõuti Riialt sama mida Eestiltki ehk nende 1920. aasta lepingu mittekajastamist, mis tagas lepingu allakirjutamise ja ratifitseerimise märtsis 2007.

Kui lisaks meenutada, et Putini kurikuulus Kremliga-tuleb-arvestada-kõne kõlas Münchenis veebruaris 2007 ja konfliktitsemine suurriikide vahel läks lahti meie „pronksiööga“ aprilli lõpus 2007, siis jõudsid lätlased sihile viimasel õigel hetkel.

Propaganda suurmeistrid

Tagantjärele tõdemus on mõistagi see, et Kreml on osanud kasutada olümpiamängudele langenud tähelepanu – augustis 2008 vallandati agressioon Pekingi mängude avapäeval, veebruaris 2014 algas sõda Sotši mängude lõpupäevil ehk igal juhul ajal, mil oli meeldiv korrata: olümpia – see on rahu.

Alates novembrist 2013, kui Ukraina president Janukovõtš tegi pöörde Euroopa suunalt Venemaa suunale ja algas Euromaidan, oli Euroopa pinget täis.

Kreml toetas Janukovõtšit igati ja oli omamoodi ime, et 24. jaanuaril teatati Moskvast Eesti-Venemaa piirilepingu eesseisvast allakirjutamisest. Rahusõnum missugune ja kõigile. Mõistagi olid Kremlil selleks ajaks paigas kõikvõimalikud variandid Krimmi ja Novorossija ehk siis Ukraina lõunaosa Donbassist Pridnestrovjeni (Moldova) hõivamiseks.

Otse öeldes valmistuti Ukraina-Venemaa piirilepingu rikkumiseks ja liialt varajaste kahtlustuste tekke vältimiseks polnud midagi paremat kui sõlmida kärarikkalt uus piirilepe. Kord ebaõnnestunud Eesti-Venemaa leping sobis selleks ideaalselt.

18. veebruaril 2014 voolas šampanja Moskvas ja Tallinnas ning kõlasid trompetid peaaegu kõigis suure poliitika kabinettides.

Pealegi olid teada kohe-kohe algavad kõnelused Ukraina presidendi ja opositsiooni vahel, mida vahendajatena toetasid Poola, Prantsuse, Saksa välisministrid ja Venemaa presidendi eriesindaja Vladimir Lukin. Rõhutagem: ka Venemaa, sest – ja seda tuleb pidada Kremli propaganda suursaavutuseks – kui praegu silmata neid sündmusi puudutavat kirjandust, siis Venemaa ehk Lukini osalemist peaaegu ei mainita!?

Ehkki tema nimi on trükitud 21. veebruari lepingu tekstile, puudub tema allkiri, mida ta erinevalt teistest mainitud osalejatest ei andnud. Lukin on seda selgitanud kahel moel – tekst olla viimasel hetkel muutunud (mida teised osalised eitavad) ja tal polevat olnudki volitusi alla kirjutada.

Nii või teisiti on Venemaa osalemine mainitud kõnelustes ja lepingu sünnis fakt, mille mahavaikimine on arusaamatu ehk ühele asjaosalisele kasulik propaganda.

Revolutsiooni valem

On teinegi mahavaikitav sündmus ja dokument. Kolm aastat tagasi samal teemal kirjutades võis märksõna „Ukraina kõigi tasandite saadikute Harkivi nõupidamine 22. veebruaril 2014“ guugeldades saada 5–6 vastust, selle artikli kirjutamise aegu pakuti vaid ühte ja ümmargust.

Samas – kõigi tasandite rahvasaadikute kongress on ju puhas Eesti värk ja taasiseseisvumist meenutades tuleb kõigile meelde Ülo Nugise juhtimisel toimunud üritus Tallinna Linnahallis 2. veebruaril 1990, kus 3090 rahvaesindajat ütles selgesti „jah“ Eesti iseseisvumisele. Seda enne Eesti Kongressi ja viimase Eesti Ülemnõukogu kogunemist.

Linnahalli kogunemine oli vaieldamatult uus sõna legaalseid võitlusvorme kasutavates revolutsiooniprotsessides ja selle avaldus leidis kohest kiitust USA valitsuselt.

Nagu säärastes masse kaasavates protsessides ikka, leidis Eesti iseseisvuslaste uus ja toimiv taktika ülevõtmist ka vastasleeris – veel samal, 1990. aastal kogunesid Tallinna, Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe Moskva-meelsed rahvasaadikud, seejärel peeti ühisistungeid Läti (Riia, Daugavpils, Liepaja) ja Leedu (Šalčininkai, Klaipeda) interrindlastega, samuti mõttekaaslastega Venemaal (Ivangorod, Kingissepp, Slantsõ).

Kõige kaugemale jõudis see valitud rahvasaadikute vastandumisprotsess Moldovas, kus Moskva-meelsete teisel kongressil 2. septembril 1990 Tiraspolis kuulutati välja Pridnestrovje Moldaavia NSV ehk siis uus administratiivüksus NSV Liidu koosseisus.

Nii nagu Eesti interliikumise saadikute esimesel kogunemisel Kohtla-Järvel, nii toimus ka Tiraspoli kongress Nõukogude armee väeosa kaitse all ja sellest sündis tänane separatistlik moodustis Transnistria. Moldova keskvõimu dokumentides on ta Stinga Nistrului ehk Dnestri vasakkallas, nad ise ja Moskva kasutavad nime Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika.

Teisigi kokkulangevusi

Ent tagasi 22. veebruari 2014 Harkivi kogunemise juurde, millel osales 3477 saadikut üle kogu Ukraina, k.a Ülemnõukogu liikmed.

Mõistagi oli see üritus aegsasti kavandatud ja sestap ei saanudki 21. veebruari õhtul, kui Ülemnõukogu tagandas presidendiametist Janukovõtši ja määras uue presidendi valimisajaks 25. mai, seal kohal olla kõik saadikud.

Probleem oli selles, et Janukovõtši tagandamist pooldas 328 saadikut, nende üldarv oli aga 447. Ent saadikute registreerimist ei toimunud ja Moskva räägib siiani riigipöördest, sest seaduse kohaselt olnuks vaja 338 häält. Puudujad aga istusid Harkivis, sest ilma nendeta, s.t kõrgeima võimu esindajateta, ei saanud ju see kogum kuulutada, et „võtab endale põhiseadusliku korra tagamise Ukrainas.“

Harkivi kogunemise teeb eriti huvitavaks fakt, et kohal olid Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimees Aleksei Puškov ja tema kolleeg Föderatsiooninõukogust Mihhail Margelov.

Seejuures käis Margelov kohe pärast piirilepingu allakirjutamist Tallinnas (19.–20. veebruar) ja kinnitas, et ratifitseerimisega probleeme ei tule. Ehk suurendas veelkord piirilepingu kui tähelepanu kõrvalejuhtimise faktori tähtsust.

Tema ja Puškovi kohalolek tuletas aga meelde ajaloolist paralleeli – 1940. aasta sündmusi Balti riikides koordineeris Andrei Ždanov, kelle ametite hulka kuulus ka NSV Liidu Ülemnõukogu väliskomisjoni esimehe koht. NSV Liidu põhiseadus aga nägi ette riigi laienemise võimalust ja vastavat seadusandlikku protseduuri teostas väliskomisjon, mis leidis kinnitust augustis 1940. Seega saab väita, et Moskva kaalus Harkivis mitut stsenaariumi!?

Fakt on see, et Harkivis kohal olnud Sevastoopoli saadikud olid need, kes järgmisel päeval (23.veebruaril) võtsid ei-tea-kust ilmunud omakaitse toel linnas võimu üle, neli päeva hiljem toimus sama Simferoopolis.

Tegelikult algas Krimmi hõivamine juba 20. veebruaril. Donetski oblastivalitsuse hoone vallutamisega 6. aprillil algas operatsioon Novorossija, mille tulemuste tunnistajaks on täna Donetski ja Luhanski nn. rahvavabariigid.

Pole juhus, et osa nende juhtivkaadrist tuli kohale juunis 2014 Pridnestrovjest, sh 1990–1991 Riias ja Tallinnas tegutsenud isikud. Nii saab öelda, et tegu on Eestimaal tekkinud ja kujunenud kogemuse ülekandmisega Donbassi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid