Kuidas ja millal maailmaruumis elu tekkis? Seda me ei tea, kuid võime üritada välja selgitada, otsides elu kõige vanemate tähtede ümber tiirlevatelt planeetidelt, arutleb endine Harvardi ülikooli astronoomiateaduskonna juht astrofüüsik Avi Loeb.
U 15 miljonit aastat pärast Suurt Pauku oli universum jahtunud nii palju, et selle algusajast pärinev elektromagnetkiirgus oli umbes toatemperatuuril. Tol ajal poleks meil sooja saamiseks olnud vaja Päikest; piisanud oleks kosmilisest taustkiirgusest.
Meile tuttav elu nõuab vett ja orgaanilisi ühendeid, mille tekkimine pidi ootama, kuni tähed u 50 miljonit aastat hiljem oma sisemuses vesiniku ja heeliumi hapnikuks ja süsinikuks liitsid. Elu Päikese-sarnaste tähtede läheduses sai tõenäoliselt tekkida alles viimase paari miljardi aasta vältel.
Meile teadaolevalt on vesi ainus vedelik, mis suudab toetada elukeemiat — kuid seda, mida me veel ei tea, on väga palju. Kas varajases universumis võis ainuüksi tänu kosmilise taustkiirgusega soojendamisele eksisteerida teistsuguseid elu tekkeks sobivaid vedelikke? Kui inimkonnal õnnestub kunagi luua sünteetilisi eluvorme, saame tõenäoliselt kontrollida, kas elu võib tekkida ka muudes vedelikes peale vee.
Üks võimalus selgitada välja, kuidas elu kosmoses alguse sai, on uurida, kas see on tekkinud kõige vanemaid tähti ümbritsevatel planeetidel. Eeldatavasti nappis sellistes tähtedes heeliumist raskemaid elemente, mida astrofüüsikud nimetavad metallideks.
Linnutee äärealadel on tõepoolest avastatud metallivaeseid tähti, mis teadlaste osutusel võivad kuuluda meie universumis kõige varem tekkinud tähtede põlvkonda. Sageli on neis täheldatud süsiniku üleküllust, mistõttu neid liigitatakse „süsinikuga täiustatud metallivaesteks” (ingl CEMP; carbon-enhanced metal-poor) tähtedeks.
Selliste tähtede ümber tiirlevad planeedid võivad koosneda peamiselt süsinikust, mistõttu nende pind võib pakkuda varajasele elule soodsat tekkekeskkonda.
Prof Loebi osutusel saaksime seega otsida planeete, mis CEMP-tähtede eest läbi liiguvad (seda nähtust nimetatakse transiidiks) ja mille atmosfääri koostises ilmnevad bioloogilised signatuurid. See võimaldaks nende tähtede vanuse alusel vaatlustega määrata, kui kaua aega tagasi võis elu kosmoses tekkida.
Samamoodi võiksime hinnata Maa lähedusse triivinud (või Kuule kukkunud) tähtedevahelise tehnikaseadmete vanust nende pinnal leiduvate pika poolestusajaga radioaktiivsete elementide või tolmuosakestega põrkumise jälgede põhjal — eeldusel, et me selliseid tulnukseadmeid kunagi avastame.
Veel üks täiendav strateegia on otsida tehnilisi signaale kaugetelt varajastelt tsivilisatsioonidelt, mis rakendasid piisavalt suurel hulgal energiat, et end tohutute kosmiliste vahemaade tagant tuvastatavaks teha.
Kuna signaalide liikumine kummaski suunas võtaks aega miljardeid aastaid, ei oleks keegi siiski piisavalt kannatlik, et sedavõrd aeglasel viisil infot vahetada.
Igal juhul peame arvestama sellega, et märgid muistsest elust ei püsi igavesti. Universumi tumeenergia tõukel kiirendatud paisumisest johtuvad pimedad ja külmad olud hävitavad tõenäoliselt lõplikult kõik eluvormid hiljemalt kümne triljoni aasta pärast, kinnitab Loeb.
