Jakobson on surnud! Eesti rahvusliku liikumise ühe juhi matused kujunesid suursündmuseks omaette

Neljakümne aasta vanusena ootamatult surnud Carl Robert Jakobson, eesti rahvusliku liikumise üks juhte, maeti esmaspäeval, 27. märtsil 1882 oma kodutalu maale Kurgjal.

Artur Jugaste annab ülevaate rahvajuhi haigestumisest, tema viimastest päevadest ja matustest ning eesti ühiskonda tabanud šokist, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Keset metsi asuv Kurgja oli niigi raskesti ligipääsetav, lisaks oli lumi sel ajal varakult sulanud, muutes teed põhjatuks ja tõstes jõed üle kallaste. Liikuda oli sel ajal väga raske. Nii kõhklesid Jakobsoni pereliikmed, kas keegi üldse matustele tuleb. „Matame ta vaikselt ära,“ oli Julie Jakobson oma õega arutanud.

Tegelikult oli Jakobsoni surm tema pooldajaid vapustanud ja paljud pidasid kohuseks sõita rahvajuhiga hüvasti jätma, rasketele teeoludele vaatamata.

Üks neist oli kirjanik August Kitzberg: „Missugune hirmus teekond Viljandist Vändrasse, läbi kevadise pori. Ühes kohas tuli üle kallaste tõusnud jõest läbi sõita, vesi ulatus rattaile. Matusepäeva eelõhtuks jõudsime ühte Vändra metsavahi tallu välja, [---] sealt edasi ei saanud enam vankriga, tuli jala minna. [---] Siis teisel hommikul, ehk küll kõik ilma uneta ja reisiroidunud olime – hulganisti koos läbi metsa, ei teed ega rada ees, metsavahi pojad saatjateks [---] vahel tibas peenikest vihma.“

Kurgjale jõudes avanes matuseliste ees pilt, kus kõik eluruumid ja õuepealne oli rahvast täis. Matustel osalenud Andres Renniti sõnul olid kohal „pea kõik selleaegsed tähtsamad Eesti tegelased, rahvaelu esindajad“.

Teistest allikatest on teada, et esindatud olid Eesti Kirjameeste Selts, Aleksandri-kooli peakomitee, põllumeeste seltsid, suuremate linnade muusikaseltsid, Tartu eesti ja vene üliõpilased, vene preestrid, ajalehtede toimetused, eesti seltsid väljaspool kodumaad, Riia lätlased ja venelased, soome üliõpilased jne. Kokku osalenud matustel 3000–4000 inimest.

Matusepaik asus teisel pool Pärnu jõge ja kuna jõel silda polnud, tuli kogu see seltskond parvega üle jõe toimetada. See võttis hulga aega.

Kuigi Jakobson kirikust lugu ei pidanud, maeti ta vaimuliku matusetalituse saatel. Omaette kurioosumiks kujunes, kui matusetalitust läbi viinud Türi pastor Andreas Kurrikoff kasutas matusekõnet Jakobsoni laitmiseks.

August Mikk: „Ääretus leinas olevaid, hardunud matuselisi haaras sügav paha­meel, kui õpetaja A. Kurrikoffi matusekõne – tavapärase kiidu- ja kaitse­kõne asemel jumala ees – osutus hoopis lahkunu teotus- ja süüdistuskõneks.

Muu nördimust tekitava kõrval väljendas kõneleja isegi veendumust, et taevane ja kõigevägevam kohtunik „lahkunud venda“ tema vigade eest maapealses elus õiglaselt ja täismääral – „ei mitte vähäm“ – karistab. Rahvast aga hoiatas ja manitses: ärgu nad kiidelgu Jakobsoni töö ja saavutustega – need on „kui suits ja aur, mis pea ära kaovad“.

Kurgja sulane Joosep Esko kirjeldab, kuidas selline kõne mõjus kohale tulnud Jakobsoni austajatele: „Niisugune kõne pani matusele tulnud tudengid kihama. Nad hakkasid nihkuma haua juurde.

Ja niipea kui Kurrikoff aameni ära ütles, kargas üks mees üles ja pidas kõne otse vastu: Carl Robert Jakobson ei ole kiidelnud, ei ole praalinud … See on vale, mida Kurrikoff rääkis jne. Nõnda rääkis mitu meest vastu, hulk aega … Öeldi, et need noored mehed on tudengid Tartust.

Õpetaja sai ise aru, et ta kõne ilus ei olnud, ja tahtis minema hakata. Vaatas kaugelt kuuskede alt kurva meelega, kui talle vastu räägiti. Kutsar pärast rääkis, et Kurrikoff ütelnud: „Hakkame nüüd minema, ega mul enam siin ruumi ei ole. Saab viimaks peksa.“

Pastori kõnele järgnesid Jakobsoni kaastööliste ja toetajate kõned, kes tunnustasid lahkunut. Kõnede ja järelehüüete voor kestnud videvikuni. Kokkuvõttes kujunes Jakobsoni matusest ulatuslik rahvuslike jõudude demonstratsioon. „Ei ole ühtegi meest siin maal veel nii suure rahva auustamisega hauda pandud, ei saa ka niipea seda sündima,“ kirjutas Tartu Eesti Seitung tollal.

Loe Jakobsoni surma asjaoludest lähemalt aprillikuu Imelisest Ajaloost