Ilmar Raag otsib eetilist sõdalast iseendas
(5)
Eks Ilmar isegi on ju üks neist kaitseliitlastest, keda paljud seostavad pigem kultuuri ja loomingu kui sõjaväelise tegevusega. Just temaga ma ühel aprillihommikul juttu ajasingi ning avastasin enda jaoks taas kord ühe põneva ja värvika organisatsioonikaaslase, kirjutab vabatahtlik kaasautor Elina Aslett ajakirjas Kaitse kodu!
On reede, 9. aprill. Ajavaimule kohaselt leiab meie jutuajamine aset interneti vahendusel, täpsemalt Zoomi videokõne vormis. Mina istun Raplamaal oma vana talumaja köögis, Ilmar on aga Tallinnas.
Küsin, kas ta ei olegi möödunud aasta jooksul koroona eest kuhugi maakohta peitu pugenud. Tema ütleb, et ei ole, sest tööasjad on teda pealinnas hoidnud. Aga ta elutempo olevat küll tunduvalt aeglasemaks muutunud. Ta tunnistab, et võimaluse avanedes ostaks ta ehk järgmise asjana endale maja kusagil paksu metsa sees.
Elust fassaadi taga
Uurin Ilmarilt, kui kaua ta juba kaitseliitlane on. Selgub, et alates aastast 2005. Mina kuulun Naiskodukaitsesse aastast 2002. Seega oleme mõlemad päris staažikad liikmed.
Kuna minu silmis on Ilmar Raag seniajani olnud eelkõige filmi „Klass“ (2007) stsenarist ja režissöör, siis ei suuda ma vastu panna kiusatusele küsida temalt, kust tal tuli mõte selline äge ja vajalik film teha.
Ilmar räägib siis, et ta sai filmiks tõuke Ameerika Ühendriikides õppides, kus samal ajal toimus üks esimesi suurimaid koolitulistamisi, nimelt Columbine’is (1999). Tragöödia peategelasteks olnud kahte noormeest demoniseeriti Ameerika meedias, ehkki nende kodulinnas teati, et lugu oli alguse saanud nende poiste tõrjutusest.
„Seejärel see asi hakkas minu sees vaikselt nagu ketrama,“ pajatab Ilmar. Ta selgitab, et tema sooviks oli uurida, millised võisid olla selle loo tagamaad, mis viisid välja niisuguse kulminatsioonini.
„Minu esialgne mõte oli teha suhteliselt põrandaalune film – väga lihtsa kaameraga ja võib-olla ainult internetis näidata just nagu päriselust filmitud reality’t, mis tegelikult oma süžeekäikudega peaks siis tekitama sellise vau-efekti.“
Ent noored näitlejad panustasid nii palju, et film hakkas Ilmari tahtest sõltumatult omasoodu kasvama. Olles otsustanud, et see film on vaja ära teha, kutsus ta endale kooliteatrite festivalilt appi 15–16 noort, palus neil jutustada tõestisündinud lugusid enda või oma tuttavate elust ning niiviisi koos temaga stsenaariumi kirjutada. „Umbes 90% sellest filmist on maha kirjutatud päriselust,“ ütleb Ilmar.
Ta täiendab seda veel meenutusega, et koolivägivald eksisteeris ka tema kooliajal, ent tema ei astunud paaris sellises olukorras vahele ja see jäi talle hinge. Hiljem tegi ta läbi sõjaväeteenistuse Nõukogude armees – täpsemalt Valgevenes Borisovi linnas asunud näidisväeosas –, kus nägi pealt sarnaseid asju.
„Selle filmi esimene pealkiri oli „Omavahel“ ehk need asjad, mida me õpetajatele ei räägi, täiskasvanutele ei räägi. Noored ju usuvad, et on asju, mida peab jätma omavahele – teiste peale kaevata ei ole ju ilus. Sündmused juhtuvad tihti väga väikese hulga inimeste vahel, aga suhteliselt suur hulk koolist või klassist teab seda, näeb seda pealt, kuid ei reageeri.“
Kultuuriline pööre
Nii nagu filmikunst on osa kultuurist, on seda ka Kaitseliit ja kõik see, kuidas me elame. See aga, kuidas me kultuuri näeme ja mõistame, on muutuv.
Ning Kaitseliidus, nagu Ilmar nendib, ongi parasjagu toimumas kultuuriline pööre. Pidades silmas seda, et seoses Kaitseliidu juhi hiljutise vahetumisega püütakse kaitseliitlaste rolli nii kriisides kui tavaelus taas veidi ümber defineerida.
Ilmarit kuulates joonistub minu jaoks välja kaks peamist „kultuurilist probleemi“, mida ta praegu Kaitseliidus näeb. Üks neist on see, et liiga vähe pööratakse tähelepanu jätkusuutlikkusele – sellele, „et oleks tugev tagala, et me jääksime ellu, suudaksime ülesannet täita ja vastupanu osutada kauem kui ainult üks lahing. Aga see tagala ei tähenda, et me loodame kõiges kogu aeg Kaitseväe toetusele.“
Ta annab au Ukraina emadele, kes 2014. aastal puhkenud sõjalise konflikti ajal hankisid kuuliveste ja kiivreid ning saatsid neid oma rindel olevatele poegadele, kes kuulusid vabatahtlike pataljonidesse.
Teine suur kitsaskoht on Ilmari hinnangul see, et seni tüüpiliste ühepäevaste või ühe nädalavahetuse pikkuste õppustega harjutavad kaitseliitlased endale lihasmällu, et sõda kestab 2,5 päeva. Üksikutel pikematel õppustel on märgata olnud, et sellest pikema pingutuse korral tekivad nii mõnelgi probleemid. Sellega haakuvaks lisamureks on õppuste ajal tekkivad valed refleksid.
Õppuste käigus on inimesed ära harjunud, et neid toidetakse piisavalt ja õigeaegselt ning varustatakse jooksvalt laskemoonaga. Teiste sõnadega on stress viidud miinimumini ja meie võitlejad võivad šoki saada kõikidest nendest teemadest, mida me õppustel läbi ei mängi.
Ilmar mõtiskleb, et seetõttu vajab Kaitseliit kultuurimuutust: „Senikaua, kuni mõtleme, et riik tagab või keegi kusagilt ülevaltpoolt organiseerib, tegeleme me enesepettusega.“ Ilmar on veendunud, et toetus Kaitseliidule peab tuginema laiapõhjalisele võrgustikule, mida me ehitame rahuajal. Ehk vajabki kultuurimuutust tegelikult kogu Eesti ühiskond?
Mis puutub Kaitseliidu-sisesesse kultuuripöördesse, siis pole seda Ilmari meelest keeruline läbi viia – kõik algab sellest, mida harjutada. Õppuste formaati saab lisada asju, mida seni pole oluliseks peetud. Olgu selle näiteks miini mõju arvestamine õppuste formaadis, et võitlejatel oleks ka tegelik motivatsioon mõjutada vastast miinidega.
Ka kogu meditsiiniketti võiks sagedamini läbi mängida ning kannatanutega tegelemisel võiks arvesse võtta Covid-19-ga seoses fookusesse tõusnud intensiivravikohtade arvu Eesti haiglates.
Samas tuletab ta meelde, et kõigis eelmise sajandi suurtes sõjalistes konfliktides ei otsustatud sõja lõpptulemust mitte lahinguväljal, vaid otsustavaks sai tagala tugevus. Seega ületähtsustatakse praegu tema hinnangul kaitseliitlaste laskeoskust.
Ja ometigi on Ilmar ise, nagu ta ütleb, muutunud fanaatiliseks laskesportlaseks ning on ka Tallinna Reservväelaste Laskespordiklubi liige. Ta on seda meelt, et inimene peab oma relva väga hästi tundma – võistlusestatistika näitab ju, et edetabeli tippu jõuavad ikka need, kes osalevad laskevõistlustel isikliku relvaga.
Laskesport on Ilmari jaoks siiski eeskätt hobi, mis teda innustab ja sõpradega ühendab. Samas tunnistab ta: „Sellel ei pruugi reaalse kriisivalmidusega kuigipalju seost olla. Tegelikult peaks iga kaitseliitlane eelkõige olema pioneer, tulejuht, tankitõrjuja või snaiper. Ja muidugi peaks ta olema oma sotsiaalse kogukonna hooliv liige. Ainult nii võib loota, et kriisi ajal naabrinaine sulle piima toob.“
Uudishimust elustiiliks
Ilmar jutustab mulle, et liitus Kaitseliiduga omal ajal sellepärast, et tahtis koos oma filmisõpradega osa võtta Erna-sarnastest võistlustest ja näha, kuidas loominguvallast tulnud inimesed seal hakkama saavad.
Esimese võistluse eest anti neile naljaga pooleks stiilipunktid, ent edetabelis jäid nad siiski üsna lõppu. Kui ma aga uurin, miks ta on nii kauaks Kaitseliitu jäänud, siis toob ta peamiseks põhjuseks kohusetunde. Ent kaasvõitlejatest on saanud ka tema sõpruskond ja tegutsemisest Kaitseliidus elustiil – teda intrigeerib eetilise sõdalase otsimine iseendas.
Ta räägib mulle, et Leo Kunnase raamatus „Taavet ja Koljat“ meeldis talle väga, kuidas Kunnase alter ego rääkis koletisest iseendas – „see, et sa saad aru, et sinu sees on muuhulgas peidus koletis, aga sa tegeled selle kinnihoidmisega. Kontrollimisega. See on tähtis.“
Ilmar ütleb ka, et olles sõdalase enda sees üles leidnud, jääb põhiküsimuseks, kuidas saavutada, et see sõdalane oleks ühiskonnale või kaaslastele mingil hetkel vajalik.
„Kui ma ka püüan iseenda relvahuvi kuidagi ratsionaliseerida, siis ma arvan, et see algab ikkagi aukartusest elu ees. Oleme seda ju ajaloost näinud, et vanad rüütliideaalid või samuraikoodeks tegelesid sellega, et mul on küll jõudu, aga ma kasutan seda ainult heal eesmärgil,“ mõtiskleb ta.
Missiooni õppetunnid
Tean, et Ilmar on osalenud tõlgina mitmetel välismissioonidel ning on meedias maininud, et ta on nende käigus näinud, kuidas (sõjalised) konfliktid jäävad tihti kauaks tuha alla hõõguma.
See huvitab mind, sest mina olen palju kogenud seda, kuidas inimestevahelised konfliktid (eraelus) hõõguvad kaua tuha all, teiseks aga leian, et Eesti jaoks ei lõppenud Teine maailmasõda 1945. aastal.
Küsin Ilmarilt, kas neis paikades, kus ta missioonidel osales, toimus samuti pikaajaline varjatud vastupanu nagu Eestis Nõukogude ajal. Tema vastuse põhjal saan aru, et neis piirkondades, kus tema viibis – Malis ja Kesk-Aafrika Vabariigis – olid inimesed teistsuguse temperamendiga kui Eestis ning nende vastupanu ei olnud seetõttu mitte varjatud, vaid aktiivselt agressiivne.
Ilmari sõnul sai ta seal olla tunnistajaks sellele, et inimene on olemuselt irratsionaalne. See avaldus näiteks selles, et isegi kui mingi rahvusgrupp nägi, et vastase arvuline ülekaal on neljakordne, võitles ta ikkagi vihaselt ja kompromissitult, ehkki pidanuks mõistma, et kuna võiduvõimalus puudub, toob ta sellega kaasa iseenda hävingu. Irratsionaalsuse teiseks näiteks on Ilmari sõnul dramaatilisi sündmusi vallandavad päästiksündmused, mis on tihti nii „lihtlabased“, et nende peale jääb üle vaid käsi laiutada.
Mind huvitab, mis on Ilmarit ajendanud missioonidel osalema. Ta toob välja kolm põhjust: uudishimu, soov ennast proovile panna ja inimeste kaitsmine (eetilise sõdalase vaimus).
Teda on lausa hämmastanud, kui palju on missioonisõdurite hulgas humaniste. „See on kuidagi jätnud hea tunde, et see on hästi konkreetne asi, mida sa maailma paremaks tegemisel teed – teades, et suures pildis see ei muuda kuigi palju,“ ütleb ta.
Ilmar mõistab neid, kes kibelevad tagasi missioonidele ja on muutunud justkui pisut „sõjasõltlasteks“, sest ekstreemsetes olukordades, kus kaalul on elud, tunneb inimene end kuidagi väga elusana. Pärast sellist kogemust ei pruugi rahulik ja „normaalne“ igapäevaelu paista enam sama nauditav kui varem. Temagi on tundnud, et on missioonil olles puutunud „päriseluga“ tihedamalt kokku kui rahuaja tavaelus.
Praegu tegeleb Ilmar oma Kesk-Aafrika missiooni päeviku põhjal raamatu kirjutamisega. Missioonidel tehtud piltidest on ta koostanud ka fotonäitusi, sest on näinud seal midagi erakordset, mida on tahtnud teistega jagada.
Talle ei meeldi, kui pildistatakse arutult palju, asendades piltidega otsekui oma mälu, ning tema ise püüab iga enda tehtavat fotot mõtestada, leida selles mingit ilu või sõnumit.
Ilmar pildistab küll ka eraelus ja enamasti just ilusaid asju, näiteks päikeseloojanguid, et jäädvustada iseenda jaoks oma elamust, isegi kui ta teab, et internetist leiaks tuhandeid väga sarnaseid imeilusaid pilte.
Ta tunnistab, et loomingu vallas tahakski ta tegeleda iluga. See ei ole muidugi üllatav, sest Ilmar on õppinud nii Tartu Ülikoolis kui Prantsusmaa ja USA ülikoolides mitmetel kunsti ja loomingulise eneseväljendusega seotud erialadel ning oli paari aasta eest Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Loeb ühisosa
Missioonid on õpetanud Ilmarile sedagi, et ideaalolukorda esineb elus väga harva. Oleks naiivne loota, et kogu rahvas asub koheselt nagu üks mees vastase vastu võitlema, ning seepärast on ülimalt oluline leida ja hoida liitlasi, rõhutab ta.
„Laias laastus, võti on selles, et sa pead saama endale kogu aeg rohkem liitlasi – üksinda vapper olemine ei oma mingisugust tähendust,“ ütleb ta. Ilmar leiab ka, et sama mõttetu on unistada ideaalsetest liitlastest. Mõnikord tuleb endale tunnistada, et „nad on ainsad liitlased, kes meil seal on. Kui me ei õpi nendega koostööd tegema, siis meil polegi liitlasi.“
Viskan õhku mind huvitava teema: kas Kaitseliidu liikmed suudavad olla üle oma sisepoliitilistest erimeelsustest ja ühiselt „Eesti asja“ nimel tegutseda? Naiskodukaitse liikmena on mulle jäänud mulje, et me suudame.
„Väga hea küsimus,“ möönab Ilmar, „üks olulisemaid küsimusi.“ Ta räägib mulle, et Toompea malevkonda kuulub nii sotse kui ekrelasi, samuti muude erakondade esindajaid, ning et nad suudavad õppustel sõbralikult külg külje kõrval tegutseda.
Ilmar on nimelt viimased kolm aastat olnud 570-pealise Toompea malevkonna pealik ja tema malevkonnas on selge reegel: õppustel poliitikast ei räägita. Teemat edasi arendades leiab Ilmar, et poliitika toomine Kaitseliitu, võimetus üle olla „igapäevastest kemplemistest“ oleks väga ohtlik.
Ta toob näite Ukraina 2014. aasta sündmustest, mil samal ajal, kui kaks vastandlikku sisepoliitilist jõudu omavahel piike murdsid, sai selles „peataolekus“ pead tõsta kolmas, väga destruktiivne jõud.
