See mõjutas ka teisi kristlasi. Nende seas oli õpetaja Mary Graffam, kes rääkis oma loo ajalehekorrespondendile, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Õpetaja kirjeldas ümberasustamisele määratud armeenlaste rasket rännakut: "Kui me lähenesime sillale, mis viis üle Tokma Su jõe, nägime tõeliselt kohutavat vaatepilti. Üle tasandiku laius nii kaugele, kui silm nägema ulatas, härjavankrite karavan. Tunde ei saanud me tilkagi vett ja päike küpsetas taevas kuumalt. Peagi nägime surnuid /- /. Samal ajal hakkasid nõrgad teepervele langema.
Ma tõstsin vankri peale nii paljud, kui ma sain, ja õpilased, nii poisid kui ka tüdrukud, käitusid kangelaslikult. Üks tüdruk võttis rinnalapse tema surnud ema juurest ja kandis teda ülejäänud päeva. Teine kandis surevat naist, kuni too oma silmad sulges.
Me ostsime vett kurdidelt, kuigi poisid, kes seda tõid, said peksa. Teel loendasin ma 49 surnut, kuid neid pidi olema tunduvalt rohkem. Ühe naise alasti surnukeha oli täis sinikaid. Ma nägin kurde riisumas neid, kes olid kukkunud, kuid polnud veel surnud.
Künkad mõlemal küljel kubisesid kurdidest, kes viskasid kive armeenlaste pihta, kes aeglaselt looklesid härjavankrite karavaniga silla poole. Ma jooksin ette ja seisin silla keskel, et kaitsta neid kurdide eest.
Kedagi ei visatud vette sellal, kui mina vaatasin, kuid keegi rääkis – ja ma pean seda tõeks –, et kellegi Elmasi, kes kunagi töötas minu heaks, viskas üks kurd sillalt alla.
Üks naine sõitis, laps kätel, kui üks kurd ta kinni rabas. „Tal on laps käes,“ ütles teine ja siis lasid nad tal minna.“
Loe armeenlaste genotsiidist lähemalt aprillikuu Imelisest Ajaloost
