Milline on parim aeg ja koht meie galaktikas elamiseks? Teadlased selgitasid välja
(74)
Linnutee galaktika ajaloo analüüs annab mõista, et kõige parem aeg ja koht elu tekkimiseks ei olnud Maal neli miljardit aastat tagasi (nagu siin juhtus), vaid rohkem kui kuue miljardi aasta eest meie galaktika äärealadel.
See pakkunuks eluks kõlbulikule maailmale kõige paremat kaitset kosmilist ruumi surmava kiirgusega täitvate gammakiirguspursete ja supernoovade eest. Mõlemat nähtust on seostatud massiliste väljasuremislainetega Maa minevikus.
„Meie töö näitab, et kui välja arvata Linnutee perifeersed piirkonnad, kus tähetekke-protsesside tiheduse ja metalliliste elementide nappuse tõttu esines suhteliselt vähe planeete, tabasid planeete kuni kuue miljardi aasta taguse ajani sageli plahvatuslikud sündmused, mis võisid põhjustada massilisi väljasuremisi,” selgitas Itaalias tegutseva Insubria ülikooli ja riikliku astrofüüsika-instituudi INAF astronoom Riccardo Spinelli.
Selgitamaks välja, millised piirkonnad võisid olla eluks kõige sobivamad, mudeldas teadlaste töörühm Linnutee arenguloo, pöörates erilist tähelepanu aladele, kus supernoovade või gammakiirguspursete sage esinemine oli kõige tõenäolisem.
Nende loodud mudel prognoosis, et galaktika sisepiirkonnad pidid kujunema kiiremini kui servmised, mistõttu pidi esimestes esinema palju rohkem tähetekke-protsesse ja kosmilisi plahvatusi. Ajapikku uute tähtede tekkimise tempo galaktika sees aeglustus, kiirenedes samas äärealadel.
Varajast universumit täitsid peamiselt vesinik ja heelium — gaasid, millest koosnesid esimesed tähed. Raskemad elemendid moodustusid tähtede sisemuses aatomituumade liitumisel ja veelgi raskemad elemendid supernoovade plahvatustes.
Sedamööda, kuidas tähed tekkisid, elasid ja surid, küllastus galaktika sisepiirkond rasketest elementidest ja metallidest. See pidi vähendama gammakiirguspursete esinemissagedust, tänu millele muutus galaktika sisepiirkond (mis küündib umbes 6500 – 26 000 valgusaasta kaugusele galaktika keskmest) turvalisemaks kui kunagi varem.
Tegelikult võisid suhteline oht ja korduv kokkupuude kosmiliste plahvatustega meie jaoks ometi soodsad olla.
„Asjaolu, et Maal eksisteerib praegu elu, kinnitab, et massilised väljasuremised ei välista tingimata keeruliste eluvormide arenemist,” kirjutasid autorid töö kokkuvõttes. „Vastupidi, õiges tempos aset leidvad massilised väljasuremised võisid etendada pöördelist rolli keerukate eluvormide arenemise juures meie planeedil.”
